Süüdlasele
Kui ühel päeval avad ukse,
mis olnud pikalt sul suletud,
ning avastad, et mitte keegi sind ei tõmba sülle,
ei kallista, ei ütle "oled kallis mulle"...
siis tea, see mees, kes lubas anda elu sulle parema,
ta võttis endalt hoopis elu ja tõrjus kogu maailma.
Ei ole enam inimest,
kel olid kõige kallim sa,
ei ole seal seda meest,
kes ootas sind nii pikalt ees...
Sest lootus kustub nagu lõke,
ja valu, see on kui kerkiv tõke.
Ta kasvab, sirgub, kui raevuv tulemägi
ning ühel hetkel see omab väge,
mis murrab iga mehe pingega-
ta on kui värdjas painaja ju hinges.
Ja kustub lootusega koos siis elu mõte,
sest taipab lõpuks mees, et elu pole filmivõte,
kus kõike teha saab kordi uuesi,
kus vigu parandatakse kiiresti...
See pidi üks kord lõpuks juhtuma-
kõik piinad peavad varem või hiljem lõppema!
Miks seisad seal nii tummalt nüüd?
Kas tunned ehk ka sina süüd?
Ehk oleksid sa pidanud mind uskuma,
et inimesed võivad muutuda?!
Ma oleksin võinud anda tõesti palju,
kuid sina tegid selle üle ainult nalja...
Järgi luuletajat
