Terve elu ronides astmetel(1)

Räägin teistest, kui enese kogemuslikust eilsest,
kõik on selge, pinnapeale kirjutatud mis mõlgub meeltes,
kui teistega kokku ei peakski kunagi puutuma, hakkaks meheks,
lakkaks see võrdlev tehe, kasvaks vaikuse veste,
harivaks meetmeks, et näha mis, siis tegelt,
läheksin hulluks, kui paljaks end ei kisuks,
kisast kärast, anastavast mõissa härrast,
lööks lambid kinni, et näha igat tähte, mis taevas särab,
ei haaraks sarvist härjal, kõnniks oma rajal,
Ja ma vannun, et ma ei jääks nälga,
kui maa poleks jaotatud, iga kord ma midagi kaotanud,
kui kodu-ukse lahti paotanud ja oma sõnad
teistele mõtlemiseks välja laotanud, tunnen
justkui oleks mind laostatud, ja mida keegi sõnadest,
üldse õpib? Suppi leemt lürbib, arusaamatuse tõttu,
enamus verd asfaldil hüübib, lahtised tüüblid,
alati keegi süüdi, kuigi enest mugavtsooni tõttu,
sotsiaal turvalisus ühiskongi müüdi, võrku enest püüti,
ligimesega keerati tülli, ja kõiges on süüdi Sõnad..
Või see kuidas oma mõtete väärtust mõõdad,
tõmba pead ligi kõrvad, sest seadus ei takistanud
küll ühtki mõrva, kui sees raev lõõmab, see hetk
kogu teadaolevat hõlmab, neuroos seda paati kaldasse tõmbab,
karju ja sõima, pigem kõnnin üksinda, harju ma kunagi,
et te põrssad, aru ei hakka küsima, kauua jõuuan seda tuima,
tükki selle nürida noaga nüsida, endiselt südikas,
kõikjal kus käinud, inspireerivat tuld sütitan,
elimineeriv mu sulg, kui su mõõk mu inimkonda küüditab,
sain ammu taevase mandaadi, kikivarvukil võid upitada,
kuid siia tahtega ei saa küündida,
veritsevad tähed mida paberile kraabin,
maailm enest maalib, minu iganenud mõtte mallis,
vaid järele jäänud hallid, nii siis lasen tal lennata,
et võiksin uue lehe igal päeval lugematta peatükil eneses keerata,
ehk sa saad, mind mõistma, kui mind enam pole,
kuid kas vahet oli sellel, mis oli mu hingel koorem,
või kuhu poole sa jooksed?-Kuhu sa küll jooksed?
üks hetk energia raugeb,
ja ei tule enam hommset, ei kavatse ma elada-Kanda
teie norme, enda elu mudel millel ennast just nii õiglaselt
Kui südames tunnen kohtlen, need rohked ohked,
su enese tekitatud torked, millele alati leiiad vorme,