Hümn vennaskonnale

Kaugeks jäänud kõik sõbrad,mõne üksiku silmis veel see sama mis alguses lõõmab,kui elu lükkab ja tõmbab, nägin teid kõiki reisimas ning samuti lahkumas mu kõrvalt,elu ei teinud minust õrnalt võtvat, kuigi kedagi iial siin pole põlgand,suutmata siiski ebasiiraid enesepetiseid au sisse ma tõsta,peate mõistma,mul üks eesmärk; see on tõde ja kui see ei kõlband:jäitegi kõik võõraks,kuigi meelehead jahtisite, ma ei saanud seda ju jälgida kui see tootis vaid lahtiseid kilde,kujutluspilte,meel peab olema virge ja just tänu sellele mõistmisele ei sikuta ma lille, et mu värss oleks tihke ja et alati suudaks ületada piire,anda endast viimse, kui trummi rütmides liiklen, justkui mööda kiirteed, teie tunnustus soojendab mind kui päikese hommikused kiired,kellegi muu arvamust iial võtnud ma siia pealuu sisse, soov oli õppida teilt õpetades end,jälgides mida see vennaskond kõike koos ära on teind,langes see sein, et uuesti ehitada, ülbe K6,kavatseb pliiatsitega nokka teritada, tõde ei kavatse hellitada kedagi meelitada, et olla vaba, sest muidu igavesti möödub me elu trellide taga,kerkib ainult hala,süveneb moraalitu tava, spontaansus oleks justkui nüüdseks jäänud selja taha, ei harita enam ennast kui teemaks saab iga päev sama..selleks on kama ja raha; kuidas end heasse valgusesse materjalistlikus ühiskongis panna, kuid enam pole peale hirmu enda midagi siin karta, ja oled nõrk vend küll kui tõde sind salvab, selga ei ma keera eal ja meie vendlust iial ma ei salgand,koos teiega just selliseks ma ju kasvand, tänan igat üht kes andis siia midagi kaasa..see on K6 ja ta süda tuksub saapas.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard