Truudus inimkonnale[2]
see samune, see isa kõigil valudel,
sellel on põhjus miks vihma sajule te kõik allute, ei mandund meel, kasvu teel,
aitäh, et jälle kostumas rafineeritud maitsev peen, mis selgeks oma mõtted teeb,
kui see pada keeb, puid alla pannes veel, et kasvaks üle pea see kõrvetav leek,
omadele, soovitan, näete mind inimesena, ei suuda hoolida, kindla käega roolimas,
omast koolist Jah, teist õpinud, teist teed ei kõndinud, lõplikult mitte mõõtlikult,
kruttisin kilometraazi mõõdikut, rahu deemonitega sõlminud, nende valu tõlkinud,
et pärandada, kui enam mu jalad mind ei kanna, et võiksite lugeda- kui armsad,
te mulle alati olnud, üle kohtust ei pääse - tembeldatud ammu jobuks, koorun,
uues voolus, kottu läitnud, kokku jootnud, kõik kellel omavahel seost algul polnud,
ei pooldund, nägin vaid und..nägin vaid und, ja miski on minus igaveseks muutunud,
suursugust, suu ulgus, muud ei kuulnud, kui seda vaid kuidas hinge piin tuuldus,
juhtus mis juhtus, jääte mu südamesse alati, sest kõik mida seal tean on truudus,
kaua olin sajatand, kaua olin neid persseid ma paljastand, et võiks vits neid tabada,
see hirm ei aitand ja suutis hulluks vaid ajada, nüüd lend on madalal, tõesti, kaua siin,
ikka ma põen nii, et tõe viin, sinna kus õel piir, kõigel, mõtete mõõtmes, ei võitlend,
jälgisin vaid neid ärplevaid könne, peost kui linnukesed mu mõtte teri sööte,
madalusest kõrge, vagurusest pöörde, alustuseks õige magus, Läti Pats, Toots endiselt,
kui jultumus mõnest kelmi teeb, enda loodud reeglitega, neid endale ei keeland,
usu mind ja leiad nürida tera asemel peast koha, mis on nõnda terav, julgelt ela!
Vaid südametunnistuse vastu käimist ma keelan, sa katsu ainult ja manitsust eira,
ei pea ähvardama, kuid tea, enda ja looja eest ei saa midagi peita!
Järgi luuletajat
