Keegi muu
Nõnda enesekeskne, nõnda endast vaid vestlen,
Kõla on nii veider, iga tunne kui piits peksleb,
nähes vaevu enda jalge ette, tajun vaid meelepetteid,
Kõikjal, kuhu kõndinud, näen vaid mandunuid- kes ei õppinud,
Kes omades jalgades on nördinud, teadvus röövitud,
headus külge poogitud, vaid siis kui sa vabaduse poole röökinud,
Vaeva sunnitud nägema,pidid terve elu näitlema, saanud sinuks mask...
Tõestama, ei võetud sind samas, lahtisel haaval, sahtlis peidetud draamas,
keegi ei kuulanud, need kes olid..endale targutamise vaid lubanud,
Järgnemas vale-õpetlase juhatust, su pääsetee vangivalvur nurjanud,
Millest see tuleneb? Et endiselt kõnnime oma une sees? Ei kuule seest,
Kuulates vaid tujutsevat meelt, sama keerd, sama tee, põrgu katlasse..
Millest see tuleneb? Et endiselt kõnnime oma une sees? Ei kuule seest,
Kuulates vaid tujutsevat meelt, sama keerd, sama tee, põrgu katlasse..
Karjun Avane! Avane! Kuid see soov teid päästa on nii labane,
kästi mul teid jätta ja oma pärlid korjata selle pasa seest,
ja hoiatati, et ma kaasa ei teeks, et põhja ei kisuks mind mudased,
Tulvaveed, mind kurvaks teeb, kõik see... Et üksi vähestega..
Ei pääse teist keegi, nüristatud meel, mis enam pole nii terav,
Tavalises illusioonis miski ei ela, peale pettuse, eeldused,
tõe juurde ei vii ükski tee, Ei revolutsioon relvadega,
Ei preestrist pätt kes piiblist alati tähtsa lause leiab,
Ei ükski teist kest endas seda haiglast häält peidab,
Kõnelevad need seinad, põgeneda ei saa..
Millest see tuleneb? Et endiselt kõnnime oma une sees? Ei kuule seest,
Kuulates vaid tujutsevat meelt, sama keerd, sama tee, põrgu katlasse..
Millest see tuleneb? Et endiselt kõnnime oma une sees? Ei kuule seest,
Kuulates vaid tujutsevat meelt, sama keerd, sama tee, põrgu katlasse..
Stress, narkootikumid, neuro-lingvistiline programeerimine,
Pettused ja arvamuste ette dikteerimine, limiteeringud,
Loodan südamest, et Sina oled Keegi muu..Keegi muu.
Järgi luuletajat
