-
Mööda läinud, kui häiretes käitund,
Töötab täius pää luus, ning ei määrdu,
teades, et jäänud veel kuus käiku,
miski ei päästnud, midagist ei säästnud,
ütlemata jätnud, kütkestav mälust,
ületan mäe ahelikku, sõba silmale tikkund,
keegi kõrvale ei istund, üksindusse kiindund,
üle käte mindud, närin tähte ei pääse hirmust,
endiselt sipleb fookus, kuid ei pääse mu kirbult,
voorus tekitamas isu, elektrit välja ei tõmba,
juhtmed lahti kisun, kirjutama neid ridu,
tallast välja pinnu, edasi liigun, lausa lidun,
viivuks istun, tõmban hinge, rinnus litsub,
sooja tuppa, läbi akna põõsast piilun,
see pere seal naeratamas pole minu,
kuulen ta samme, tunnen ta rasket,
surematut palet, mis puhata ei lase,
püüda püüab nii pea kui leiab must lapse,
ahelaisse uuesti pannes, enda kasuks rakendades,
nõuab makse, mõistab kohut, ütleb mis õige-vale,
sunnib raame, põhja laseb parve, kasvõi terveid praame,
suu hoian koomal- tundub, et keegi ei kahtlend,
peidan oma ande ja eiran teiste maailma vaadet,
mängin surnut, kuniks tabab mind ta haamer
Tabab mind ta tappev haamer,
Saadab hirm sind, hukatuse maaler,
Jään kuniks läheb jälle valgeks,
Läheb jälle valgeks, päeva jälle kandes,
nüüd juba kokku loendada võite mu viimaseid samme.
Järgi luuletajat
