Vanaema armas köök
Minu vanaema köök on pisike,
aga ta on nii kallis minule.
Alati, kui vanaemale külla läen
on see minu suur rõõmu-ja õnnepäev.
Minu vanaema on nii lahke ja hea,
tema koogilõhnalist pisikest kööki armastan- ta teab.
Köögilaual linik pitsiline,
selle heegeldas mu vanaema ise,
Põrandal narmastega vaip on maas,
seinal ripub ajahambast puretud vana maal.
Köögiaknal väiksel,
suurte lilledega kardin on ees.
Ja alati, kui kardina vahelt sisse piilub päike
ja väikest kööki valgustab,
siis märkan vanaema põsilt rõõmuläiget,
oh, kuidas ta rõõmustab!
Kööginurgas tiksub pendlitega kell,
kellaluugist kukub välja kellakägu,
kellal ajahambast puretud nägu.
Väikse, kuuma pliidi peal,
hõrgud pannkoogid küpsevad seal.
Nende lõhna ja maitset ei unusta ma eal,
ega kallist vanaema
ilmapeal.
Armastan vanaema pisikest kööki
ja tänan teda enne-ja pärast sööki.
See tunne südamel on hea.
Järgi luuletajat
