Doris Kareva luuletused
Kokku 85 luuletust
Verisuli
Üksildus ja ülekohus,
vana-aja varjud õhus,
lõhnab teravalt jasmiin.
Õhtul hilja üksi õues,
võti kaelast kadunud. Põues
võõrad armud, aim ja piin.
Õielehti loeb ja poetab,
vaatab --- eemalt tuleb, toetab
planku pime purjus mees.
Hirm ja häbi, purpurkuma,
süda taob kui kahvatuna
tõuseb trepilt, ootab ees.
Üha lühemaks jääb päev
Üha lühemaks jääb päev
ja kirjutatud sõna.
Viimne valgus.
vaimne igatsus.
Nii naiivne, napustavalt puhas ---
lapsekäega leitud luuletus.
Üha selgemaks saab seinal vari,
mis mind sünnist saati
painanud.
Ma ei osand kõnelda veel.
Sellest.
Aga juba olin aimanud.
Kui palve püsib puhas leht su ees
Kui palve püsib puhas leht su ees,
ent pliiats paneb vastu pimesi.
Mis on, ei ilmuta end sõnades.
Näol pole nimesid.
Ta vaatab sinu pääle sügavalt
ja kõrgelt. Veider, tõeline ja kurb,
peaaegu hirmutav harmoonia ---
s
ü
n
d
sellega sümmeetriline
m
r
u
s
Laev tõstetud purjedega
Laev tõstetud purjedega
mu rannale ligineb.
Ma aiman, ma tunnen seda ---
ja seisan, selg higine.
Laev pühade purjedega
ei ühegi lipu all ---
oh, olen oodanud teda
kui laps surmalagedal.
Päev loojub, pimeneb.
Öö ju.
Kas tuleb --- ei tule ta?
Nii märkamatult kõik möödub.
Kõik saabub
nii salaja.
Loomihu ihkab elavat ja sooja
Loomihu ihkab elavat ja sooja,
ent külmil kõrgustikel ekslev vaim
ei leia rahu.
Mis see on, oh, Looja,
ürgmõte,
millest elus aimu sain?
Peod kobamas on igikonarlikku
inimlikku kogemust.
Ja öö
viib märkamatult ära
igavikku
tuhkpimeduses vargsi hõõgund söe.
Oma loomanäo lähendad
Oma loomanäo lähendad järsku nii loomulikult,
otsekui läheksid jõe äärde jooma.
Tunnen, et peaksin tõe tumedat vett
Sulle tooma, aga ei oska. Kui teaksin,
teeksin vist teisiti.
Nii olen vait.
Su silmade selgus on segi kelmi
keerubiilmega. Heleda pilvena
keerdud mu ümber,
küsides.
Vait olen, vait.
Mees istub, pilgus igavikusära
Mees istub, pilgus igavikusära
ja vaatab,
meelekohas tume tuik,
kuis naine, kandes endas kallisvara,
sääl läbi aia
läheneb kui luik.
Pilk puhkab pilgus,
huuled avanevad
ja lihtne sõna puhkeb nagu lill.
Pulss tuikab, süda tuksub:
kevad, kevad!
Laps liigutas end ihus, pillavhell.