Doris Kareva luuletused
Kokku 85 luuletust
Puu all istudes
Puu all istudes puhus pilli
ja kõrval kuulatas koer.
Õhtu lähenes, ristik õitses
ja kõrgelt kahises kaer.
Hundid on metsas ja lambad on saras
ja pere peab õhtupalvust.
Ikka on keegi, kes välja läheb,
et vaadata viimast valgust.
Hingad, tunned, et ristik õitseb
ja tuules lainetab nurm.
Igaks pilguks, mil silmad sulged,
sinuga on su surm.
Puu all istudes puhus pilli,
kuni läks pimedaks.
Siis ta tõusis, vilistas koera,
sirutas end ja läks.
Päev langes
Päev langes. Üle silla
nad läksid paljapäi.
Ja viies, kõige väiksem,
jõe äärde maha jäi.
Neil olid laiad seljad.
Päev loojus, verine.
Ta tõusis pikkamisi,
põsk porine.
Jõeveega uhtus nägu
ja peoga jõi.
Siis hingas sügavasti ---
taas valu lõi --- ei või!
Üks liblikas kui unelm
sääl lehvis üle vee.
Liisk langes, kivi veeres.
Tal oli teine tee.
Viinakuu viimasel päeval
Viinakuu viimasel päeval
sündisin surmaga segi,
viseldes, hüüdes pimedust,
kust olin tulnud.
Videvik viibis toas.
Valgust tiksus, kell voolas.
Vanaisa, suur, vaikiv,
seletamatu kui jumal,
kepiga kirjutas tähti
liivale.
Lind ta õlal
lehvitas tiibu.
Tal olid nokk ja saba.
Puud üha kohisesid.
Kaugel korises raba.
Isa moondus linnuks, tõusis õhku.
Ema heljuma jäi järvele.
Järsku lähenes ja oli õhtu.
Varjud tulid mulle järele.
Läbi kõrge lainetava udu,
juuksed lahti, jooksin, rinnus nuuks.
Tuuleladvast hüüti: kus su kodu?
Samas sain ma nooreks sarapuuks.
Sellest maast, sellest saatusest
Sellest maast, sellest saatusest
mõtleme kõik.
Silmad vaatavad, suu on vait.
Mida puutud,
see pudeneb põrmuks, vaid
huulte külge jääb kähisev hõik:
kui kaua?
Kui kaua, kui kaua veel
kestab
inimpikk äratee?
Ei, veel ei saa minna.
Mu salameel
ütleb: näha on antud see.
1981
Aeglaselt avanev uks
Öö tulles ühel lapsel hakkab kõhe.
Ta on nii ihuüksi suures majas.
Ja nagu temas, minuski on lõhe.
See hääl!...
Kui võikalt vastu kajas.
Öö tulles maailm avardub meil kahel.
On selles hirm, on vabadus ja mäss.
Ma tuigun teadmise ja teadmatuse vahel.
Ja temal uinuda on antud käsk.
Ma vaarun endas.
Vaarun oma ajas.
Mis on see, millest mõtlen kogu aeg?
Üks laps on ihuüksi suures majas.
Ja und ei tule.
Liiga kõrged laed.
Aeg
Ma arvasin end armastavat juba ammu.
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
Eks ikka lähemale. Aga millele?
Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.
Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund.
Hoia elust kinni hammastega
Hoia elust kinni hammastega.
Nuta, naera, kisenda kui peab.
Olen sinu kõrval. Kuid ei sega.
Kumbki teisest liiga vähe teab.
Igaüks on ihuüksi sõjas.
Kelle vastu? Enda. Kelle poolt?
Üheaegselt kumbki oma majas
külaliste ootel klopib koort.
Arva, kas neid tuleb? Pole tähtis,
nagu pole tähtis vahukoor.
Rõdult näeme öösel samu tähti.
Ikka nähakse, kui oled noor.
Kui sa kukud, minul pole valus.
Lihtsalt miski tühjemaks jääb seest.
Unes nutan, kuigi pole alust,
sinu nagu iseenda eest.
Doris
Temast maha jäänud jälgi loevad,
kel juhtub olema seesama tee.
Ja mõned pilavad ja mõned poevad.
See puutub teda, teiseks küll ei tee.
Ta jätkab ikka oma jäljerada.
Liig tujukas, et olla Lemmik Loom.
Ja kuigi teda püüti kodustada,
jääb talle lõpuni ta kassiiseloom.
Lõpp
Ma ootasin sind sellel külmal päeval.
Ma tean, et sa ei teadnud. Nüüd siis tea:
ma ootasin sind. Sellel külmal päeval.
Ei, vabandama tõesti sa ei pea.
Kõik otsustati väljaspool meid endid.
Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.
Kõik otsustati. Väljaspool meid endid
ma teadsin, sa ei tule nagunii.
Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud,
kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.
Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud.
Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.
Elanik
Siin ta otsib, siin ta leiab rahu.
Siin ta räägib. Kuigi üksinda.
Räägib ainult enesest. Ning ei mahu
talle pähe, et võiks teistest ka.
Ta ei talu valu. Valulävi
pole seks, et kõrgust karata.
Vale, valehäbi ja ka häbi
temas puuduvad. Mis parata.
Siin ta käib ja krimpsus õunu pureb
tuhvleis jalgu järel vedades.
Tal on taskus murdumatu mure.
Kuid ei kõnelda sest kevades.