Marie Under luuletused
Kokku 28 luuletust
Su tuba
Su mulle suletud ja salaline tuba
Öösinine ja leinahämar nüüd.
Peaaegu kõlab see kui kaunis müüt,
Et veetsid päivi siin, nii kaugeid juba.
Ei mõnda aega tihkand võtta luba
Ma üle läve astu: nagu süüd
Ma kandsin iha endas, põles püüd
Su poole, salapäraline tuba.
Kuid tundes elu tühjushalli pausi,
Siis hilislilledega täitsin kausi
– Pihlkobarad, reseedad, skabioosid –,
Ma ukse avasin – kui üle haua
Su voodi kohal kumardasin kaua,
Ja patja peitsin omad suudlusroosid.
Lumi
Nüüd laotand omad valevad terrassid
On lumi kõikjal. Roosilehtena
Ta langeb aeglaselt ja hõbeehtena
Nüüd aida katvad tema sammetmassid.
Kui oleks kallutanud piimatassid
Kõik ingellapsed taevas. Tähtena
Ta liugleb, okstele jääb plehtena:
Kui lebaks aknasimsel valged kassid.
Ning õhus värisemas karget hingust,
Mis ruudustikul hangumas kristalliks
Ja laste kätte kuhjub hiiglapalliks.
Pea kõrge mägi kasvand kitsast kingust,
Ent ikka tuisutab veel taevast tuhkrust:
Maailm kui muinasmaa, maailm kui suhkrust.
Hilissuvi
Eks lillapadjaline tüümian
Pruunmustist mesilasist veelgi kiha,
Ning aiast palju veel ma lilli saan,
Kus päevaroosid kumardumas üha.
Kastaanialehti sakilised pitsid
On siiski luitumise hädaohus;
Korallidena põõsal berberitsid,
Ja väiksed koldsed pirnid kuskil rohus.
Ning sinisammetised prisked ploomid
On okstel rippumas kui laisad parmud,
Ja üle kõige vihmana aroomid,
Mis rasked kanda nagu suured armud.
Klaasrõdul vara ootasin ma sind,
Kui üle läve päikse kuldne king
Arg-aralt astus. Nagu kirju lint
End keris üle aia lõhnaving.
Sa tulid läbi valge õilmemöllu,
Mis sädeles kui liblikate ring.
Kui hiljem läksime me üle põllu,
Kus laisalt õõtsus ruki ruuge puri –
Siis oli mul kui alles astuks ellu:
Kõik uuenes, kõik vana minus suri.
Ning vaates mooni leekivasse ahju,
Mu süda hõõgus sinule kui uri,
Ma kandsin eneses suurt tulekahju.
Trioletilik sonett
Nüüd tean ma ilmagi, et sa mull vastaks,
Miks mustana kui öised mürdiladvad
Need lokipuhmad sinu oime katvad,
Nüüd tean ma ilmagi, et sa mull vastaks.
Et naised nendes omi käsi kastaks,
Seks mustana kui öised mürdiladvad
Need lokikobarad su oime katvad –
Kui kordki veel mind seda maitsta lastaks!
Ah, hellalt vaatan omi valgeid sõrmi,
Mis õndsatena sooje lõhnu kandvad,
Kui oleksin nad roosipõõsast tõstnud;
Ning hingest heidan vanu õnne põrmi –
Su lokid uusi unistusi andvad:
Veel pole kõiki rõõmusid ma kestnud.
All õhtutaeva
All õhtutaeva õhetavat roosat,
Kus algand loodepäikse kiirtepild,
Kui poleks iial olnud ühtki proosat.
Ja aia kohal noorkuu kumer kild
Ju puistab põõsastesse kuldset karda;
All roheluses hõbevalge sild
Kuis kutsub kumardama üle parda;
Kus irispeenral lõhnast nõrkeb õis,
Sääl peidan kätel palge õndsusharda:
Kuis ilu ometi nii valus olla võis!
Stanssid
Kui kuldblond neitsid tulnd need maikuu päevad
Ja udulikke helbelinikuid
Nüüd hõljub aia kohal, okstesse nad jäävad
Ning õhus õõtsuvad kui valged tuid.
Kõik kaunidused, mis mu silmad näevad,
On vastuvõtmas kuningannat suid:
Kuis kuldsest kudrest kumisevad põõsad,
Täis sädelust kõik peenrad kasterõõsad.
Ning hõbekuljuseid on naermas õhus.
Kui leerilapsed seisvad kirsipuud,
Kui mõrsjad, keda ehteküllus rõhus,
Nii valged valges, õrnad abitud –
Oh, tuulepeiul abinõu on tõhus
Neid heiduta, kui vilkalt andes suud,
Ta vallandab neil helmeloori veidi
Ja ke .....
Kurvad rõõmud
Oh, palju läinud – ehk kõik ju läinud?
Kuis kees mu sees!
Ma sulen silmad, nad palju näinud –
Mis ootab ees?
Kuid surmahirmus mind häkki valdab
Uus elusööst,
Ja uuest hing end päästa maldab
Sest tühjus-ööst.
Võin rõõmustada, võin kurvastada
Kui keegi muu,
Võin harrastada, võin armastada
Kui keegi muu!
Veel käed mul kaunid, veel käed mul valged
Ja närblikud,
Kui iial enne mu nukrad palged
Nüüd veetlikud.
Ja kõik on kaunim ja kõik on armsam,
Kui kunagi;
Ja mina valvel ja mina varmsam,
Kui kunagi!
Kui sinisilmne on suvetaeva
Akvamariin,
.....
Öö
Kosena kuu uhkab õue ja aia:
Põõsaste üle käib värahtushooge,
Rohus roomav teede looge
Põgeneb ukseni, põgeneb maija.
Õitsevad öö violetist mullast
Minu käte valged vääned
Kellegi vastu, kellegi poole,
Kes ehk vist kusagil on, või keda ehk kusagil pole.
Ah, kas ma kardan neid päivi voolavast kullast,
Öid, mis õitest – ah, kas ma kardan, kui näen, et
Kunagi ennast ei taha nad täiesti anda? –
Süda ehk enese liigusest murdub,
Nagu granaatõun lahti kurdub
Hurmelisiks pisaraiks, mis rasked kanda.
Irdun millestki: hargnevad mähkmed,
Padjult kui tiivustud .....
Õhtu
Kustumas päikese põlev põõsas,
Kruusale pudenend punavat tuhka,
Aid ei veel väsi, aid ei veel puhka:
Lõhnad süttivad hajuvas lõõsas.
Lehti kobaraisse vajutab kuu
Himura vabarnapunase suu.
Varjud kui nunnad lähevad mööda,
Loogeldes loore, kuhu punavad nelgid
Suudlusi; viirukit vaigutab väike reseeda;
Valgeis sõrmis nartsisside neitsid
Kannavad küünlaid, kust kukuvad virvlevad helgid.
Roosid end põõsaste tüheme peitsid.
Taevas tähtede vihmast on üleni märg.
Süda mul magususpaisul kui täiskorjund kärg.
Ah, kõik need unised, sinised teed
On nagu kaldale .....