Armastuse luuletused
Kokku 1347 armastuse luuletust - ilusad luuletused armumisest
Iga kord, kui hakkan minema...
Iga kord, kui hakkan minema,
kuhugi poole liikuma,
kiirel sammul tõttama,
kodu poole tagasi kiikama.
Läbistab mu südant magus-valus tunne,
siis kurbus tõuseb taevani,
ja valu karjub, karjub mus üleni.
Iial ei tea ette ma,
mis mu kallist kodust saab
ja kas suudan teda ükskord kaitstagi.
Iga samm on valus südamel,
kui liigud kodust eemale,
ükskõik, kui pikaks ajaks siis-,
usus jõuan koju tagasi,
sest kodu-ja kodumaa armastus ei lõppe mitte iialgi.
Jätkub
Sind kohtasin,
kui maailm oli parem paik.
Olime alles lapsed,
suureks kasvamist oodates.
Mu pilgu sa püüdsid
ning panid mõtlema tulevikule.
Selle maha salgasin,
polnud ma ju keegi.
Oleme suureks kasvanud
ja rohkem õppinud.
Pole me enam riiukuked
üksteise kaela kallal.
Alla surusin oma tunded,
kõik need aastad tagasi.
Sinu helge naeratus
tagasi tõi nad.
Kuid hetkel see lugu
peab sinnamaale jääma.
Pole see läbi,
jätkub veel.
Järjekordne luuletus sinust
Seisan su ees,
süda klopib sees.
Olen ütlemas laused,
mida kahetsen lõpuni.
Väljamõelduid valesid sulle räägin,
neid üle kordan, et usuksid.
Mind tead läbi ja lõhki
nagu kõikvõimalik kõiketeadja.
Oleksid mind nagu lahti lõiganud
ja mu sisemust lugenud.
Mu ebakindlusi pähe õppisid
ja neid likvideerida proovisid.
Mind uskuma jäid
ja jätsid mu sinna.
Vihma hakkas sadama
ja pisarad langesid.
Uskuma jäin,
et mind teadsid.
Igatsused
Igatsen su voodit,
millel käest kinni lamasime.
Samal ajal selles pimedas toas,
kus sa oma saladusi puistasid.
Vabandan,
oma saladusi ma sulle ei puistanud.
Kas nüüd on liiga hilja,
kas ma olen oma aja maha maganud?
Oh, mis teeksid sa,
kui oleksin samaga vastanud.
Sinu käest tugevamini kinni võtnud
ning mitte kunagi lahti lasknud.
Langenud
Ma mõtlen
ingel küll
miks on sinu tiivad
alati stardivalmis
miks pole need kui lindudel
kehapidi kokku pakitud
Kas sa kardad midagi
ehk saatanat
tõsi- kuna oled kodust na kaugel
tundud na haavatav
ehk kardad mind
päriselt mind teadmata
mind- loomulikku inimest
ehk kardad iseennast
kardad langemist
kardad et lõpetad minu käte vahel
Ära karda
mu ingel mu iludus- tule
minu juures on ennegi ingleid käinud
kõik nad on rahule jäänud
tiibadega pole seni ükski olnud
aga vaevalt need segavad
ilus oled sa küll
ehk teistest ilusamgi
luba- ma vaatan sind lähemal .....
Süda
Süda kuuleb südamega,
mõistus nõu vaid annab,
aja jooksul teada saab,
kelle sõna kannab.
Süda kirglikum on vahel,
kohe teeks, kui saaks,
teda suunab tundeahel
emotsiooniga..
Mõistusel on omad piirid,
korda majja lööb,
siis kui süda tundeis triivib,
tema teeb vaid tööd.
Südame ja mõistusega
läheb kõik Sul hästi,
üheskoos saab sõpradena
püüda õnnetähti.
- Tarmo Selter -
2022
Öises linnas
Ma kõnnis öises linnas,
tuul see paitab põske,
on karget õhku rinnas,
tunne külm ja rõske.
Sa kõnnid öises linnas,
tuled mulle vastu,
nüüd pole kuskil' minna,
Sa lähedale astud.
Ma silitan Su põske,
puudutan Su kätt,
kirg südamesse laskem,
kas on see meelepett?
Selles öises linnas
on kohtumisi häid,
las need jäävad sinna,
kus nad kokku said.
- Tarmo Selter -
2022
Päris naine
Sa oled kaunis nagu alati,
kandes naeratuses õitsvaid lilli,
Su puudutused puudutavad kaugeltki,
tuues minuni õrnuseilli.
Sa oskad olla päris naine -
kaunis ja ihaldusväärne,
haldjalik, ebamaine,
Su puudutust tunda ehk saan veel.
- Tarmo Selter -
2022
Pilt
Sinu ilu, see pimestab silmi,
Su naer päeva särama lööb,
Sa oled kui ingel siin pildil,
ole Sa puhkusel, reisil või tööl.
Sind vaatan ja mõtlen : "oh teda
tahaks veel kord päriselt näha,
igaks juhuks näpuotsaga keha
kontrollimiseks puudutada."
Sa oled alati olnud Sina ise -
õrn, naiselik, kaunis ja loov,
Sa hetked lood head ja tundelised,
iga pilt Sind minuni toob.
- Tarmo Selter -
2022