Pikad Armastuse luuletused
Kokku 1115 armastuse luuletust - ilusad luuletused armumisest
Kaua ma suudan?
Kaua ma kannatan
kartust ja hirmu,
teadmist mis ees
pole mulle!
Kaua ma suudan
astuda sisse,
tuppa kus tühjus ning
pole mulle!
Kaua ma püüan
su meele järgi olla
tean et su lahkus
pole mulle!
Kaua sa hoopled
mu kõikuval pinnal
lõpuks ma lajatan ja mind
pole enam sulle!
Kuidas...
Kuidas pean ma teadma
kui sulle ei meeldi ma,
kas tõesti pugema
või ennast alandama?
Kuidas pean ma teadma,
kui sul on paha tuju,
kas pooleks nutma
kui meil ei suju?
Kuidas pean ma teadma
kui puhata tahad,
kas õhust lugema,
kui öelda kardad?
Kuidas pean ma teadma,
kui petad mind,
kas ainult jälitama
või armastama sind?
Talvine pööripäev
Keset talvist pööripäeva
lendab leevike üle taeva.
Vaatan ringi leegi ääres,
olen valge vati piires.
Tunnen külma jalgadel,
ka sul hakkab külm varvastel,
poen su kaissu, siin on hea
külma enam kartma ei pea.
Nõjatun ja vaatan vette,
lumi suland meie ette.
Ripsmed härmand näis
sinisilmad armu täis.
Kallistan sind tugevalt,
kuni küsivalt mind vaatad ülevalt.
Olen karmilt tõsine
süda leekiv punane.
ELU
Ma ei taha ära surra,
kuigi mul on jube sund.
Tahan ainult ära minna,
ees on lahkumise tund
Üles poon enda kodu kuusel,
siis ehk ära saan ma minna.
Olla saan ma kleidil valgel,
kirstus vajuda musta pinda.
Tahtsin olla õnnelik vaid,
elada head elu.
Mis sa tahtsid selle said,
taevas ootab mind ehk menu.
Arvasin, et nii on parem
surra ilma sinuta.
Oleks läinud ma vaid varem,
ei saa sa enam minuta...
SURM
Kodu hoovil autost tulid,
arvasin et oled mulle.
Tean sa pole mingi suli,
ometigi tõid mu tulle.
Jäin ma üksi endaga
võimatu unest ärgata.
Tahtsin ainult lendama,
lootsin sind ma märgata.
Päev mil lootus lõpuks suri,
tuligi mees mustas.
Eemalt paistis ilme kuri,
piklik nägu, kõrge turi.
Mind korraks vihast pilkas,
ma sind veel meenutasin.
Ta südame mult lõikas
ja Sinule ta hõikas...
Taevas
Sünge taevas kadunud,
mind on üle vaadatud.
Astun sisse väravast,
ees on taevas avatud.
Siin on parim, puudub sõnu
silmad sulen, mõistan mõnu.
Pole mehi,draamat, kooli,
ega kahepalgelisi hoori.
Sattusin ehk siia julmalt,
mõni alla jäi vast kurvalt.
Võimalik et veidi vara
ei näinud elu sära ära.
Järsult sisikond mul kajab,
valust õrnalt karjatan.
Jumal nuga käes mind vaatab,
selga selle lajatab...
Nõid
Poolenisti poolitatult kiikasin su poole
silmanurgast, kui sa minu püüdlusi ei näinud…
Eristusid selgelt ülejäänud kirjust hulgast –
sinu otsinguks ja leiuks aega mul ei läinud.
Märkasin su kohal nagu läbipaistvat krooni –
oled kõrgelt sündinud, vist ise sa ei tea…
Minu ämbliksilmad näevad rohkelt kalliskive,
kuid madalamaks murust ennast tihtilugu pead.
Varjatu on varjamatult tunda kõige ümber,
räägib tõde valjemalt, kui arvatagi võid…
Tänan vaikselt, et sind tundma sain ja et sa minult
teisepoole suuna võtsid. Naiseks sai sul nõid:)
/Mari*U .....
On inimesi
On inimesi, kes ei mäleta…
On neid, kes mäletavad
hästi.
On inimesi, kes ei mäleta
ei head, ei halba –
mitte midagi…
On neid, kes mäletavad hästi
nii head kui halba – kui ka sedagi,
et mäletada
võib ka mitte
ja mitte armastada
kedagi.
On inimesi, kes ei mäleta…
On neid, kes mäletavad hästi.
On inimesi, kes ei mäleta,
et kõigil pole ikka hästi…
On inimesi, kes ei mäleta.
Ja neid, kes mäletavad
hästi.
On inimesi, kes ei mäleta,
ei head, ei halba –
mitte midagi…
Ja neid, kes mäletavad hästi
nii head kui halba – kui ka sedagi,
et m .....
Miraaž
Vahel ilmub keegi nägu
minu teele minu ette -
keegi, keda ma ei tunne,
tekitades silmapette,
et ma olen armastanud,
olen temast hoolinud,
kogu elu tema teemal
kujukesi voolinud...
Kuigi minust võib ta teha
mitu-setu laulusalmi –
rohkem peale seda ühte
minu sulest küll ei valmi.
Kogemata, lugemata
tuleb alla neelata
pisarad, mis tah'vad silmist
vaikselt välja voolata.
Keeldudega, käskudega
õiget teed ei juhata,
lembuseta embuseta
ei saa rinnal puhata...
Arm ei ole miski, mida
tühja kaevu raisata,
taevalaotusesse lihtsalt
olematuks paisata.
/Mari*U .....
Päikesekiir
Kokkuleppel
mindi lahku.
Vaikselt voolas veri.
Hõõgvel hinge tõmmetest
sai möllav Surnumeri.
Liiga pehmelt lasi lahti
haavu küntud pinnas,
vasest vaiad
valuvalves
sõlgedena rinnas.
Loetud võpatusi neelas
pühitsetud maa...
Valgustunult kustus
päike
ainsa kiireta.
/Mari*Uri/
Päevadel
Hommikutel, kui ma varavalges
üles tulen,
neile mõtlen, kes ei ole
üldse saanud und –
neile, kellel südametel
suuremgi kui mure
või kelle jaoks on
armudes
ööl pikkust ainult tund.
Päevadel, mil alles pärastlõunal
üles tulen,
neile mõtlen, kes on juba
täitsa uinunud –
või sulle, kes sa oled
ammu üleval ja
tuled, et tuua
pesud tuppa, mis
on väljas kuivanud.
Ning õhtutel, kui viimaks oma
ärkvel silmad sulen,
pilvedele mõtlen, mis on
ümbritsemas Maad –
ja sellele, et kui meid poleks
valvamas need uned,
sina
selle ülesande
enda kanda saaks… .....
Hinge tõmme
Hingetõmbamisega
paremaks kõik teed,
vulkaanipursked peatad,
aktiveerid veed…
Rattasõidul rummud
jooksvalt trimmi pumpad,
kergel põdrasammul
elust läbi sumpad...
Lepatriinud lehekõrtel
ülespoole aitad,
pimedusse eksinutel
selge raja näitad…
Kust sa tulid?
Ma ei tea…
Aga ükskord sinna
tahaks mängu lõppedes
sinuga koos minna.
/Mari*Uri/
Muinasjutuline surm
Sel jöulisel tumedal ööl- sa tulid ja suudlesid mind.. su armastust oli igalpool- kui vastu suudlesin sind.
Sel jöulisel tumedal ööl- haarasid mu kätest ja embasid.. sa mulle kui hapnik,mida hingad- taas mind enda poole tömbasid..
Sa surusid mind vastu sulepatja- samas hellalt paitades mu huuli.. mulle tundus justkui sattunud ma hätta- kui tundsin südametukseid suuri..
Mu süda oli kui kivistunud soojus- Ta vaevu vaevu veel jutustas minuga.. ma nägin kuis päike veel loojus- kuid loojus see vist koos sinuga..?
Mulle arusaamatuks jäi köik- Läksid sina vöi läinud ol .....
Ükskord ennemuiste
üks lill kasvas
suvisel aasal
üks leht langes
sügisel puult
üks naine kõndis
ja möödusid aastad
ning kellegi suu
ei puutund ta huult
üks kivi seisnud
on paartuhat aastat
ning liblikas liuelnud
päeva või paar
üks mees kõndis
tassides taaka
mis raske kui raud
ning suur nagu saar
ükskord tuleb päev
mil kokku nad saavad
ükskord tuleb hetk
mis kokku nad seob
ükskord neid märkan ma
tantsimas aasal
ükskord, tean täpselt,
saavad mõtetest teod.