Elu luuletused
Kokku 2230 luuletust elust enesest
Oskus
Aruta elu või eluta aru
ükskõik kuni püsib kontrastis
niikaua kuni magus ja mõru
on kohv sinu sinises tassis
Kes soovib
lisab piima kes suhkurt
kes tahab elu kangust
ja mõrudust proovib
Kõige tähtsam jook rahuldust tooks
kõige tähtsam et elad kuis tahad
kõige tähtsam ei elaks ei jooks
teiste järgi- meel südamed pahad
Headuse seeme
Kui saaks kõik hea korjata kokku
ja panna mulda kasvama,
et headuse seemnest võrsuv vili,
ilmas suures võiks vohada.
Ei siis halval oleks kohta,
sinitaevas päikese all.
Halval polegi ju kohta-,
kõik teed on kinni pandud tal.
Kui saaks kõik hea korjata kokku
ja panna mulda kasvama.
Ja headuse seemnest võrsuvat vilja,
-kõik me saaksime kord mekkida.
Meie kõik
Meis kõigis on peidus üllatusi,
olgu siis väikeseid või suuri.
Meis kõigis on peidus päikest,
lõõmavat sära või kiirekest väikest.
Meie kõigi hinges on lahkust,
vahel tuleb teada õiget vastust.
Meie kõigi südames on armastust,
tundeid sooje, headust ja hellust.
Meie kõik olemegi meie ise,
luues maailma hea ja imelise.
- Tarmo Selter -
2022
Aeg
Ajal ajatult on raske,
aeg see peatuda ei saa,
ajal elus minna laske,
ei tea vaid, mida oodata.
Ajal üllatusi mitmeid -
häid ja halbu, halvimaid,
aeg teeb elus omi lükkeid,
suunda leida vaja vaid.
Aeg on peatumatu jada
sündmuseid me eluteel,
luua hetki, armastada,
üksteist leida elus veel.
- Tarmo Selter -
2022
Must auk
Olen võtnud tiba
Käin
mööda teadvuse tunnete
hämaraid paiku
Mu inimesed ja elu on liba
Näib
mu südame salajais soppides
valitseb vaikus
Mu südame varjatud tuba
on tühi
ometi tean- ma nii kindel
sind ootele jätsin
Pidid ootama luba
ei tohi
minna- mis siis et ma naise ja lapsed ja elu
vahepeal võtsin
Pean kallama unustust juurde
Jah valan
ja leian su- olgu et silt on ukse peal keelav
veel tumedam sügavam teadvuse paik
Ei valgust- ei tunnete mõtete keerde
nii sala
su olemust kujutlust jäägitult neelav
mu tundmuste kosmose mustendav auk
Jah- selles .....
Uus hommik
Uus hommik käes on juba,
milline rõõm teda tervitada.
Taas üks öö on jäänud seljataha,
painavad unenäod teistpoolsusesse
maha.
Kuid uudisteankur ei maga,
aina uusi uudiseid rindejoonelt
jagab.
Kui meie peade kohal sinitaevas on vait ja vaga,
on siiski kuskil taevas must
ja õudustäratavad.
Ma siiski rahustada püüan oma südant,
kuigi vahest see nii raske näib.
Igal hommikul ma kohvi endal keedan,
kohvipaksult ennustusi loen.
Uut ja helget hommikut ta lubab,
veel ei ole otsas kõik.
Varsti sinitaevas kõikjal päike särab,
siis rahuhommikut me tervitame kà .....
Tõde
Kuidas läheb, lähedane?
Kas on hästi kõik?
Kas ehk ajas lähemale
tulla ikka võin?
Tahaks kuulata Sind ära,
hoida Sinu kätt,
pärast Sind ma ise tänan,
endal rääkisid Sa tõtt.
Tõde valusam on kõigest
tunnistada vaid,
minna edasi nüüd võid veel,
hea, et aidata Sind sain.
- Tarmo Selter -
2022
Mõtiskledes
Õhtul voodis lebades
ma mõttes arutlen,
mida toomas homne päev
me kõigi päevades.
Kas saab varsti rahu hing
ses suures segaduses,
mida loomas mõttering
mu öises arutluses?
Mõtiskledes tunnikese,
vahel rohkem veel,
vajun vaikselt unedesse,
et saaks puhkust meel.
- Tarmo Selter -
2022
Avatud
Aeg on selline nagu ta on
nii siin kui kaugel kodust,
pinged tekitamas sõjatolm,
avades meile julmuse ust.
On elusid raisatud palju
selles kurjuse sõjarattas,
ajas ehk inimsugu harjub,
kuid ei jäta unustamata.
Hinged, nii noored kui vanad,
haiget on saanud ajatult,
kui neil ongi midagi vaja,
hoiame südamed avatud.
- Tarmo Selter -
2022
Emale
Me kõik tahame rahu,
me tahame armastada.
Keegi ei taha olla lahus,
rahu kunagi vahetada.
Aga pean on pingetest paks-
pole mõtet endale valetada.
Ema ma pean nüüd minema-
kangelasi alati jäädakse mäletama!
Haaran kiivri, passi ja relva
ning teistega asume teele.
Varese kraaksudes, kuulide vihinal-
kaevikus lapsepõlv tuleb veel keelde.
Ema me ei karda, me võitleme
sõber on hukkunud, kas jumala teened?
Me võitleme vabaduse nimel.
Kangelased igavesti jäävad teil meelde!
Raisatud elud
Andestage mulle, meile
ärge lööge haamrit!
Olime ju alles eile-
poisid väiksed, naabrid.
Krutskeid täis, tõesti…
vabad hinged, julged.
Mäletan veel hästi,
naerust silmi sulgend.
Poisid suured, mehed,
julged aga katki.
Algus oli põnev,
adrenaliini täis hetki.
Mehed armidega, vangis -
muuta ei saa miskit.
Hinge andnud pandiks,
valand kuradile viskit.
Mehed ätid, vabad-
elu läinud mööda.
Ühed üksi vanad,
teised mulla sööta.
Rahutus
Kas kusagilt on paistmas valgus?
Kas selguseks jagub veel ruumi?
Kas tõesti see kõik on alles algus?
Kas peatada annab sõjatuuli?
On küsimusi palju ning mõtteid kahtlevaid,
maailm hüüab valjult, et kõik see lõppeks vaid,
lootes kuulda viimaks mõistuse ja rahu häält,
sest kaua võib veel viia rahvast surma piiri pealt?
Kaua vaadatakse pealt, kuidas üks on tapmas teist
käsust hoolimatu poolt, lootuses, et veel üks võit
on väärt nii palju elusid, et ego kasvatada,
jättes nutma peresid, keda surm on lahutamas?
- Tarmo Selter -
2022
XXI-sajand
XXI- sajandil
pommid lendavad,
kodud hävivad,
emad sünnitavad,
lapsed ilmavalgust näevad keldrites,
varjendid on inimeste päralt,
külmad, koledad, aknad pimedad.
Ja sarvedega Saatan,
vahendeid valimata,
kogu hingest tulistab.
Pea tuleb Kõigevägevam
ja selle kaose lõpetab.
Saatan aga põrgukatlas keeb
ja kogu maa lööb õitsele veel!
Sõjapasun hüüab...
Ukraina kohal sõjapasun hüüab,
trummid põrisevad
ja põrgukstel keeb.
Inimesed põgenevad,
kodud maha jäävad,
rusuhunnikutes oigeid kuuleb veel.
Linnulaul on ammu vaiki jäänud,
vaid üks kägu, võõras pesas veel.
Rännumees, kes võõrsilt koju tulnud,
upub pisarates, kodu ukse ees
ja abipalveid saadab ta
taeva poole teel'.
Kadunud
On ajataju kadunud,
tunded kaoselised,
on inimesed adunud,
et kõik võib olla minev -
kodud, asjad ja siis veel
lähedased eluteel.
On reaalsustaju kadunud,
vaid järgi jäänud hetked
ning ajalugu kordunud
me kõigi eluretkel.
Ehk varsti koidukumas taas
on päiksekiired säramas.
- Tarmo Selter -
2022