Kevade luuletused
Kokku 392 sulavat kevadluuletust - kevade luuletused
Kevad saabub
Päike särab, rohi tärkab
vesi ojas vuliseb,
Jõepervel ma märkan kalu
kuid tundub, et neid on sadu.
Linnud lõpuks tagasi lendavad
peaksid nad igatsema kedagi
Kedagi kel silmades sära,
ja kedagi, kes ei tee palju kära.
Päike küll paistab ja õues on soe
kuid öökülm veel põue tal poeb,
Vahel hommikuti aknad on härmas
ja lapsed mööda liivast kooliteed käimas.
Kevad tuleb
Väljas on väga soe,
enam teki alla ma ei poe.
Viskan seljast ära jope,
võtan keldrist välja ratta.
Kevadel, üle pika aja,
näed sa ilusaid sääri.
Õues on küll vastik pori,
aga mina olen rõõmus.
Kevadväsimust mul ei ole,
lund, ka õnneks pole.
Otsin kapist välja lühkad,
ning panen jalga plätud.
Kevad
Nüüd kevad algas taas,
sest lund pole enam maas.
Aeg on kabriolett garaažist välja ajada
ja siis sellega ringi kimada.
Teed, need pole enam lumes
ning mina ei ole enam unes.
Jõed on lahti,
aeg on minna kalavahti.
Päike paistab, mul on soe,
enam külm põe ei poe.
Kevad
Paistab päike, vulisevad veed,
kõnnin lumest puhtaks saanud asfaltteel.
Mu jalge ees on esimesed lombid,
kus väike tüdruk juba trambib.
Lumikellukesed nüüd helisema löövad
ning lapsed metsast neid rõõmsalt koju toovad.
Pajutibud pehmed, hallid,
oksal reas on nagu pallid.
Linnud taas on tulnud koju,
laulnud rõõmsaks meie tujud.
Kevad
Auto sõidab vurinaga-
VURR, vurr, vurr...
Rattad sõidavad surinaga-
SURR, surr, surr...
Kooli minek raske näib,
raske saada hindeid häid.
Käed taeva poole, hüüan SUVI!?
Kaotades kooli vastu huvi.
Kevadet me ootame,
õpikuid me koondame.
Õues käib lirts ja lärts,
kalendris paistab juba märts.
Autod sopas vurisevad-
VURRSH, vurrsh, vurrsh...
Rattad poris urisevad-
URRSH, urrsh, urrsh...
Minu kevad
Ärkasin üles koos päikesega,
mida varem polnud näinud.
Jooksin õue sportima ning
tagasi tulles lilli noppima.
Viisin emale need lilled,
ema rõõmustas ja läks õue vaatama,
kustkohast need lilled olin noppinud,
avastas, et naabri peenralt kadunud
lumikellukesed
ja nurmenukud.
Tuli tuppa tagasi minuga riidlema,
aga mina ammu ilma läksin viimast lund vaatama.
Ema süda rahunes,
nüüd ta kasvuhoone poole tõttas seemneid maha panema.
Kevad
Üki-kaki kommi-nommi,
kevad hüppas üle pommi.
Kevadel kõik tsiklid välja,
poistega me joome kalja.
Kevadel saab palju sõita,
lotoga võib palju võita.
Kevadel kõik päevad kuumad,
puruks nühitakse luuad.
Tripid võivad alata,
kütet juurde kallata.
Uued teed kõik vallutame,
vanad teed taas allutame.
Uued vahad velgedele,
kergem raskus telgedele.
Suured trahvid saadakse,
hullud plaanid luuakse.
Lollik mõtted tulevad,
vanad autod põlevad.
Kevad mõtted segi ajab
kofeiini rohkem vajad.
Rohkem kiirust, rohkem teid,
kevad taas tervitabki teid.
Kevad
Karu talveunest ärkab,
mullast lillekene tärkab.
Kuldnokk rõõmsalt vilistab,
põrnikas nüüd põristab.
Päevad läinud pikemaks,
meelgi muutund rõõmsamaks.
Kaskedel on hiirekõrvad,
pajuokstel pehmed urvad.
Rõõmsalt ojakene voolab,
taevas päike paistab soojalt.
Kõikjal linnulaul ja vulin.
Nõnda kevad meile tuli!
Ma tean, et tuleb kevad
Ma tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!
Kevad
Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
Ta voolab tuppa nagu kuldne viin
ja purju paneb mind, kes kaua paastusin,
ning minu lapse sasipääkest väikest.
Kõik tuba soojem, ilusam sest läikest:
kuis lõhnavad hüatsindid lillad siin
ja hallid pajukassid, mis ma korjasin -
Ei ammu, ammu polnd nii palju päikest!
Ja õitest kollastest ning punastest
ja liblikatest valgeist, kirjudest
laps särasilmil hakkab unistama -
Ja rohus kepslemisest palja jalu
ning soojast meres keset väikseid kalu,
sest kõigest – mina ka, jah, mina ka niisama.