Vaadatumad Laste luuletused
Kokku 255 laste luuletust - luuletused kõige pisematele
Minu õpetaja
(analoogiad)
Sa oled päiksekiir,
mis näitab väiksele, kus läheb piir.
Sa oled autorool
ja nii on lastel suunaks ülikool.
Sa oled vihmapiisk,
kes ujuda võib vastuvett kui kiisk.
Sa oled pehme pall,
nii pehme, nagu vanaema kootud sall.
Sa oled kahekordne vikerkaar,
kuid vahest nagu üksik saar.
Sa oled pliiatsiga tehtud joon
ja jagad kõigiga, mis lood.
Tänulaul
Värvilise lille
leidsin rohu seest -
tuhat tänu sulle,
kevad,
selle eest!
Värvilise marja
leidsin rohu seest -
tuhat tänu sulle,
suvi,
selle eest!
Värvilise lehe
leidsin rohu seest -
tuhat tänu sulle,
sügis,
selle eest!
Täitsa valge rõõmu
leidsin lume seest -
tuhat tänu sulle,
tali,
selle eest!
Teadmata autor + /Mari*Uri/
Minu tore kool
Minu kool on tore.
Meie jaoks ta uksi ei sule.
Koolikellal kaunis heli,
seda kuuleb iga meie kooli veli.
Tundidest saame me tarkust,
vahetundidest virkust.
Kunstiõpetuses joonistame,
liimime ja meisterdamine.
Päevikusse õppimise kirjutame,
kodus ülesanded lahendame.
Kooliaasta jälle möödas,
suve kohaletulekust oleme rõõmsad.
MÖÖDAS ON AASTA
LASTEAEDA TULLES NÄIS,
ET LÕPUTU ON SINU PÄEV.
EMA-ISA TÖÖD JA HOOLED
SINU MÄNGUDEGA POOLEKS.
SIIT SA SÕPRU JUURDE SAID,
ÕPETAJALT PIKA PAI.
PALJU TARKUST JÄÄNUD PÄHE,
KIRJUTASID NIMETÄHE.
NÜÜD KEVAD KAASA VIINUD NEED,
SIND OOTAMAS ON SUVETEED.
TÜHJAKS JÄÄVAD SAHTLID, KAPID,
KÄTTE SAATE TÖÖDEMAPID.
KOHTUME TAAS SÜGISKUUL
KUI PUNAPÕSKSED ÕUNAD PUUL.
RAAMAT
Kui on ära läinud vool,
Köögis pottis suland sool.
Võta kätte raamat sa,
Hakka, aga lugema.
Raamatus võid olla tippkokk,
Raamatus võid olla kuldnokk,
Raamatus võid olla tume sokk,
Raamatus võid olla lobamokk.
Targaks saad kui palju loed,
Varsti sul on omad moed.
Tarkust koguma sa pead,
Kooli poole sammud sead.
Tähekoorem
Täna teen tähekoormat,
tassin kokku iid ja aad.
Mu hobu kannatamatult
hirnatab:ih-ah-haa.
Mu koorem on liga-loga.
Seal segi on need eed ja kaad
ja ellid ja emmid ja essid,
ood veerevad mööda maad.
Ma hüpitan koorma otsa
veel ümmargused õõd.
Nüüd koorem on sõiduks valmis,
Hüüan hobusele rõõmsalt:nõõ!
Äkki ähkides majast välja
jookseb ähmis ää,
haarab vankrist kinni ja küsib:
"Aga kuhu mina siis jään ?
Pisike puu
On kasvamas kuskil üks pisike puu,
ta rohetav võra on habras ja noor,
veel nõrk on ta tüvi ja lühike juur,
nii pehme ja sile ta õhuke koor
kuid temagi loodab, et ükskord on suur.
On kasvamas kuskil üks väikene puu
ja kardab see puuke veel raju ja tuult.
On kasvamas kuskil üks pisike puu
ning vajab see puu sinu sõprust ja hoolt.
Minu kool
Koolike on meil pisike ja hea,
koolist tarkust ma saan,
koolist koju tulles kiita siis saan,
tarkust täis on mul siis pea.
Eesti keeles mul on raske,
õpetaja meil on tragi,
pidevalt ta kannab tagi,
hommikuti pea on mul värske.
Tunnis meil on huvitav,
kuulame huviga iga sõna,
iga harjutus on puuritav.
Koolis on meil üks suur pere,
vahel vimkat viskame,
kooli elu on meil tore.
- Timo Stogov
Õpetaja meenutus
See kevad on sundinud vaatama
aastatetaguseid tulekuid.
Väiksed käekesed emade pihkudes,
pilgud akna peal saatmas neid minekuid.
Veel väikesed on käed ja te jalaast,
suurde maailma viimas on need.
Ema südamesoojus toeks alati on,
isa näitamas teil õiget teed.
Täna lõppemas ühe raamatu reis,
siin lood olid argipäevaselt soojad.
Oli sõprust ja tarkuse kogumist –
te ise olite päevade loojad.
Neli aastat me veetsime iga päev koos.
Nüüd ootamas kool sõpru häid
Mingu õpinguaastad teil tegusas hoos,
tarkus paitamas olgu te päid.
SIIL
SIIL TEGI ENDAL ROHUST MAJA
TÄPSELT SELLISE KUI VAJA
SÄTTIS ÕUNAD RIIULISSE
SÜGISTUULED VIIULISSE
PIHLAMARJAD KEETIS TEEKS
RISTIKHEINANUTT SAI MEEKS
KUTSUS KÜLLA JÄNKUPOJU
OMA UUDE ROHUKOJU
AJASID NAD SÜGISJUTTU
KUIDAS SIIL VÕIKS JÄÄDA TUTTU
PEHME LEHEPUNTRA ALL
KINDLASTI ON SOE SEAL TAL
(2017)
Sünnipäev
Igal muinasjutul on algus,
iga hommik saab päikeselt valguse.
See maja on muinasjutt,
on ta ka päike...
Siin majas on rõõmus
nii suur kui ka väike.
Ruttavad päevad
nii aastadki läinud
on 25 saanud neist.
Maja kroonikasse helendama jäänud
on killukene kõigist meist.
Mitmevärviline sügis
Kirjuid lehti lendleb alla,
taevaluugid tihti valla.
Vahel näha võib ka päikest,
kuulda mürisevat äikest.
Porised on teed ja rajad,
tühjaks jäänud suvemajad.
Linnud lendamas on ära,
tehes üsna palju kära.
Üle väljade vihiseb kõle tuul,
viies viimsed lehed puult.
Vargsi meie maale trügis,
mitmevärviline sügis.
Jänku munapüha
Jänkupojal väike mure,
et ta kevadel ei mune –
nii saaks koori värvida,
lõbusasti koksida.
Läheb külla Tibule:
“Mune muna minule!”
Aga Tibu ka ei saa
munadega hakkama…
Hüppab Jänku hops ja hops,
kaasas korv ja munatops,
otsib üles Kanaema –
ootab Jänkut juba tema:
“Tule siia, tibuke,
mul on miskit sinule!
Kevadel on sünnipüha,
lapsi rõõmustame üha!”
“Ahaa,” tänab Jänkuke,
“Rõõmud – need on teistele!”
Ruttab lusti tagama,
metsa mune jagama!
/Mari*Uri/