Vaadatumad Varia luuletused
Kokku 539 luuletust, mida on võimatu teiste kategooriate alla liigitada - nad on väga väga erilised
Hingedepäev
Sa tuled lehtede varjus,
tuled koidu, eha karvus.
Oled tõre, sünge, ilge
keegi kellel pole kirge.
Surud sisse ahastuses,
sügise surma armastuses.
Ilma otsa vaatamata
aiman, tuleb põhku heita.
Kaon su silmist koheselt
sul jäi söögist väheseks.
Räuskad, karjud, laamendad
lõpuks välja kaaberdad.
Aknast järgi vaatan
enda tundeid maandad,
istun kurvas mälestuses
hingedepäeva jälestuses.
Sina = Su elu
Sinu saatus on sinu teha,
Mõista, suunata, saata.
Pilgu eemale korra sa heida,
Enda elu sa algusest vaata.
Kui kord unistad millestki suurest
Lase tulla sel ellu just täna,
Näita väärtused välja kõik põuest,
Ava hiiglaslik kivistund värav.
Sinu ootused, tahtmised, nõuded -
Kõik on lähedal, hüüa vaid neid.
Kui vaid tahad, ükskõik kuhu jõuad,
Just su elu - on suurim leid.
Kõhkled, embad öös salaja hetki
Millest igatsed päevast päeva.
Meenub endiselt valusaid retki,
Sellest möödunud palju on vaeva.
Lase elada, rõõmu tunda
Ja las juhtuda kõigel - .....
Kõverpeegel
Ka rikkad nutavad
kui nägijaid ei ole
ning vaesed ehitavad
mõtteis õhulosse
ma tunnen tühjust
kui sind siin ei ole
vaid poriilma kiuste
kannan valgeid tosse
On haiglas südametu
toibumas infarktist
võib kanapime
kukele su saata
saan päiksepõletuse
kesk Antarktist
mul peeglist vastu vaatab
ingli näoga saatan
On lugematuid kordi
loetud minuteid,
et hiljem oleks tunde
tuulde pillata
su juurde jõudmiseks
pean kasutama kõrvalteid
ja üle saama jõest,
mis sillata
Ei ole abi purjekast
kui pole tuult
ja sile tee
ei aita jalutut
su suudlust
ma ei leia oma suult
.....
Sõnatus
Sõnatus on parim heli.
Helitus on helgeim toon.
Mõttetus on armsaim veli.
Hetked õigeim ajajoon.
Lõpmatus on sirgeim tee.
Tegematus õilsaim tegu.
Egotus on kauneim kee.
Olemine tõeseim nägu.
Praegune on parim elu.
Möödunul on kõrgeim kroon.
Tulevik on kõigi lelu.
Ise mängureeglid loon.
/Mari*Uri/
Sügishing
Viimased päiksekiired,helged,
mänglemas lehtede kullas.
Viimased mõttekeerud,heitlikud,
kadumas sügisvärvide tulvas.
Tahaks minna kohe,kaugele,
mööda sügisudust heinamaad.
Tahaks vaikides lennata,kõrgele,
kaeda üle mustava pilvemaa.
Vaikuses leian siirust,rahu,
sügispäikese loojangu eel.
Vaikuses sünnib lootus,õnn,
sügisõhtute saatjaks need.
Evelin
Mäletan..
Mäletan, kui käsikäes käisime,
soojal ja vaiksel kuuvalgel ööl,
öiste häältega, öise jõe ääres.
Justkui õnnelikena näisime,
sel imelisel kuuvalgel ööl,
süda tagus mul saapasääres.
Tahtsin, nii väga tahtsin öelda,
miks taob nii kiiresti mu süda,
Miks vaatan ma niiviisi sind.
Aga sa ei tahtnud meist mõelda,
sa mul seda öelda ei luba,
mida tunneb su vastu mu hing.
Ma siiski, vaikselt ütlesin sul,
su vastu tunnen suurt armastust,
tugevamat, kui teada sa võid.
Sa ütlesid, et olen puhta hull,
jooksid koju ja ei avanud ust,
sellega mu .....
Kadunud
Mu peas veiklevad näod
ja nimed nende taga
öeldud sõnad ja tehtud teod
see on ilmsi, ma praegu ei maga
Inimsuhete virrvarr mu ümber
püüan tulutult leida end sealt
olgu kordaminek või ämber
tuleb otsus emotsioonide pealt
Oma silmi näen sõprade silmis
oma käed leian kallima peost
hing vabana peal pool pilvi
hoian kinni teist, et poleks kaost
Süda hoiul on armsama põues
kõik mis tean on kinni su peas
vahel tahaksin kõndida õues
ja olla see, keda endana tean
Kildudest korjan end kokku
justkui pusle, mis kukkunud maha
kõik, mis käes panen kiiresti lukku
.....
Puudutab hommikuvalgus.
Vanast saab kellegi Uus.
Lõpp neelab järgmise algust.
Mis oli? Ei reeda ju tuul.
Kes kellegi järele õhkab...
Mõnel on hooletu lend...
Kui voodi veel eelmisest lõhnab...
Sa petsid (ja enamjaolt end)!
On päevadel eilsetest varje
ja ajalgi ääretu kandam.
Veel kuulda on vaikusest karjeid...
Küll aitaks, kui oleks, mis anda.
Heliriin Puistamaa
Vana mehe laul
Seda õnne kõik ei aima,
mis on vanal mehel siis,
enne surma kui saab õnnistust
ta veider eluviis;
kuigi maalitud on kolle,
annab sooja tuli --- jaa!
Tean, mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu järeltulija.
Sina jõuad
kaugemale,
kuni kord ka ise oled muld.
Üks on tõde.
Mingi vale
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.
Olen vana mees ja sellepärast
lihtne on mu jutt.
Peagi lõpetamas olen oma
elurännakut.
Ära pahanda, kui laul on
liiga lihtne, õpetlik.
Kuula ära, sest me e .....
Mure
Päike sõuab,
õhtu jõuab,
rahus hingab ilmamaa.
Üks kui teine
tähekene
tõuseb, hakkab hiilgama.
Istun maha
laua taha --
lambikene
põleb sääl.
Minu mure,
ei ta sure,
ei ta uinu magama.
Ei ta väsi,
ei ta oota,
ei ta rahu ihalda.
Vahib silmi,
mis nad näevad,
kõrvu, mis nad kuulevad;
vahib jalgu,
kuhu lähevad,
käsi, mida katsuvad.
Oh kuis mure
silmad näevad,
oh kuis nad tal teravad!
Heidan õhtul,
väsind, voodi --
mure -- tema enne sääl!
Vaovad vahest
silmad kinni --
tema istub kulmu pääl!
Ärkan hommik .....
Pisike koerake
On loomi palju väikses Eestis,
kes enda eest ei seista saa.
Ning ju pole mõni ime see,
kui näed, üks väike habras loom,
kes kodu kaitseb hoolega
on ise näljast nõrkemas.
Tihtipeale arvab ta,
et pererahva jaoks on tähtis ta.
Ning kui käes on jälle aeg,
mil see sell ei süüa saa.
kõlgub mõttes küsimus:
"Miks sündis ta just loomana?!".
Triin
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis LJa lõpus kedagi rääkivat kuulsin...
Peeglisse vaadates paistab praokil silmast pisar,
otsmikul kortsud mu nahast kooruma on visad.
Mu katkiste huulte vahelt kostub vaid ohkeid
ja hinges rebenevaid haavu kuulen aina rohkem.
Unistus laulda on minetan'd mõtte,
kadunud lootus, mis langes siia jõkke,
kus kividel põhjas on koledad kärnad
ja suvel on mõlemad kaldad siin härmas.
Püüdsin sind hüüda, et pääastaksid mind,
kogu hinge andsin ja röökis mu rind,
kuid tuulega igavikku kadus mu püüd
ja lõpus kedagi rääkivat kuulsin, et õnnelik oled sa nüüd.
Eva Pärnits