Sõnale aastaajad leiti 24 luuletust (copied)
On minemises alati ruttu...
Tänasega lõppemas aastaring
Peata aeg vaata endasse ning
Ära rutta teadmata edasi
Maha jääda võib oluline sedasi
Peata aeg hetkeks endas
Loe mõtetes läbi kõik päevad
Mõtled kuhu aeg küll lendas
Tihti mures kuis teised meid näevad
Ela endale nii täna kui homme
Iial teised ei mõista sind nii
Viisakalt,, kuidas sul läheb,, on komme
Need sõnad meid tõeni ei vii
Sina ise täna just praegu
Vaadates mõtetes tagasi
Täidad lünki ja täiendada vagu
Ära oota ta möödumist vagusi
On alati minemises ruttu
aastaajad mööduvad omas kiiruses
Mõ .....
Sügis
Sügis hallis ilmadega,
vaatab nukralt silmadega
jalge ette maha,
üksindusest leiab end.
Vihmapilves piiskadega,
öiste jääkristallidega
jätab selja taha
surma, see on tema and.
Vahel sügises on naeru,
värvikirevust ja ilu,
surma märkad vaevu-vaevu,
kuni kätte jõudmas vilu
lumehelvestega rajal,
mis on katmas lehevärvi,
siiski tead, on seda vaja
meie eluringi järgi -
kevad, suvi, sügis, talv,
on ühel hea ja teisel halb...
Sügises näed - kauneid värve
lehepuudelt alla langeb,
sahistades tasa,
luues hetki ilusaid.
Rohulible kolletades,
hallaöödes .....
Aastaajad
Kui talvel palju lund kord sajab,
siis kaetud on iga maja.
Siis möllab lumi ja viliseb tuul
ja lumemütsid igal puul.
Kui maakera päikest näeb,
siis on kevad käes.
Nüüd lehtib iga puu,
ees on märtsikuu.
Kui aastas kuid on möödas viis,
rohi hakkab kasvama siis.
Suvi on elu algus uus,
siis tuleb kord päikesevalgus.
Kui ükskord puudelt lehti langeb,
siis näha kuskil veel pole hange.
Kui iga loom kord urgu trügis,
siis oli kätte jõudnud sügis.
Aastaajad
On loodus parim kunstnik
tal alati head ideed
igapäev uued pildid
ta kõikjale teeb
on loodusel maitset, jõudu ja tahet
luua kauneid pilte
pidamata vahet
ta käes on parim materjal
ja kaunim kunstimeel
suvel põllud ja aasad
talvel lumi ja mäed
sügisel lehed nii kirkad
kevadel sulanud jää
Aastaajad
Kannan talve endas -
tuisuvalle lumiseid,
kõike mida anda
talverõõm see endast võib.
Kevad on mu südames -
roheluses ilu,
vesi voolab ojades,
on öösel veidi vilu.
Suvi peitub meeltes -
päike, soojus, rand,
elumerelaintes
vabalt tunnen end.
Sügist leian hinges -
värvides maailm,
leht see tuules ringleb,
saates justkui mind.
Igal aastaajal
oma ilu, võlu,
vahel valu vaja,
et sündida saaks elu.
- Tarmo Selter -
2024
Aastaajad
Kevadel lumi sulab
ja lill õitseb.
Muru läheb roheliseks
ja puud õitsevad kauniks.
Suvel ilm kuumem
ja rannavesi soojem.
Vihma harva kallab,
teinekord kasvõi kõrvetab.
Sügis on kirju värvitest,
soe vaikselt hääbumas.
Loomad rasvakihti koguvad,
meie aga soojasi riideid koome.
Talvel pakane külmetab,
karvalistel kinni on silmad.
Lumesõdasi peetakse
ja lumelosse ehitatakse.
Kas Sa tahad?
Kas Sa tahad tulla talveõhtul siia,
lastes lumehelbel paitada Su pead?
Kas Sa tahad tulla kevadõhtul siia,
värskes roheluses mõtted on nii head?
Kas Sa tahad tulla suveõhtul siia
valgel ööl, mil eha koitu kohtab taas?
Kas Sa tahad tulla sügisõhtul siia,
saatjaks lehevärvidega kaetud maa?
Kas Sa tahad ennast unistustes kanda,
luues hetki, mis ei iial unune?
Kas Sa püüad elus endal kõike anda,
et kõik ilu Sinus süttiks elule?
- Tarmo Selter -
2022
August
Suvel kolm on nime; juuni, juuli, august,
nagu heal lapselgi on mitu nime.
Täna suvi kannab nime august,
august küpseid õunu pakub meil,
kostitab meid marjadega aias,
ploomipuud on maitsvaid ploome täis.
August rohkelt kukeseeni jagab,
samblikust neid palju leida võib,
saab ka kivipuravikke uhkeid,
kübarast nad ära tunda võid.
August tuletab meil meelde,
et varsti saabub tarkuse kuu,
see ta sõbrke september,
kirjus kleidis pruut ja uhiuus.
Aasta
Oli suvi, kõik oli ilus.
Sa armastasid, sa naeratasid sa hoolisid.
Siis tuli sügis, vihm ja vilu -
Sa jahenesid, kuid siiski tundeid näidata veel proovisid.
Ja siis tuli talv
ja su pisarad ja su süda olid jääs.
Sa ei väitnud, nagu oleksin olnud halb
kuid teadsin, et sinusse neid tundeid enam ei jää.
Saabus kevad ja sa sulasid,
kuid mitte enam mulle.
Ma ei suutnud, ja ei suuda ikka tunnistada seda,
et läksid, sest minu juures sulada ei julgend.
Taavi Järv
Aastaajad Unustuses
Nad marsivad järjekorras
sinna kuhu nende meister vaja
kohal on tuttav või võõras
sellel tseromoonial kostab sarve kaja;
vaarao läheb nüüd teise ilma
ja tal vaja saatjaks igavesti hingi
hääled kutsuvad alamaid allilma
praost joonistab kõrbeliiva püha ringi;
kummardagem! Ta möödub kullatud alusel
temale truud lähevad pimedasse kaasa
lõõmab päike pühalikult sellel üritusel
alamad ja rahvas on tasa;
sügav trepp püramiidi
uks tagant nüüd sulgub
Tema nimi hauakambrisse viidi
Anubis värske vere järgi ulub;
kui päikeselaev tuleb
pärisilm jätab tei .....
Lõhn
Kohvi uimastavalt hea,
joovastust toob vein,
parfüümilõhnad erinevad
kaela peal,on hea.
Kevadõhku ahnelt sisse ahmin,
suvelõhnadele jätan ruumi veel.
Sügislõhnad need on erinevad,
tunnetan neid järele,
kui pott on pandud tulele,
purgid veetud sahvrisse.
Talvelõhn on jäine,härmatine,
vähe igatsen ta järele.
Tunnen puudust kodulõhnast,
milline see olla võiks,
kuidas lõhnab minu ema,
milline ta olla võib.
AEG
AEG
Ma liigun üksinda Tallinna tänaval,
ainult mõtted need on minuga.
Ma seisatan keset platsi:
ma olen ainsana üksinda.
Ma liigun üksinda Tallinna tänaval,
sügisene vihm mind märjaks on teinud.
Ma jälgin piisku, mis kukuvad maha
ning mõtlen neid mõtteid segaseid.
Ma liigun üksinda Tallinna tänaval,
on kevad ning naeratan.
Ma mõtlen nüüd, et oled kusagil olemas.
Ma tahaks su juurde ning kiirustan.