Sõnale aia leiti 607 luuletust
Taevas täis on nutupilvi
Taevas täis on nutupilvi,
pisarad maale langevad,
vahest tahaksin teada seda,
kas nad soolased või magedad?
Seisangi nüüd vihmasajus,
suu mul pärani,
silmad suletud,
käed taeva poole laiali.
Ära mekkisin vihmapiisa,
täiesti mage see.
Minu silmavesi aga pisusoolane.
siin mõtteainest jagub ikka veel.
L o b a I
kust sina tunned minu vanaisa,
ja miks mina tean su vanaisa,
nimepidi -
ma lootsin igati, et mina ometi
seda ümbriku ei sulle ega talle edastama ei pea
see kõik muutub kuidagi liiga läbipõimunuks
või ongi see 5D millest räägivad
või oli see ammu juba nii
et ülikooli lõpuaktusele tuled
raamitud õlimaaliga minust
me ise lõime selle reaalsuse
nagu maatriksis
ja nüüd need teised,
korraldavad oma käitumist selle järgi
justnagu nad teaksid
ei julge sugupuud uurida,
äkki avastan midagi,
mis on liiga lähendane, et endale tunnistada
äkki sa oled hoopis mu ven .....
Lillebukett
Lillede sekka kirjusid sügislehti,
nii ilusat lillebuketti tehti.
Lapsed, kes lasteaias vee,
oma kasvatajale kingivad need.
Lapsed kuldseid sügislehti
korjasid vaiksel metsateel,
siis kui päike säras kõrgel
ja imeline oli päev.
Lapsed killukest sügist lasteaeda viisid,
seda uutmoodi viisil.
Et kasvatajal oleks alati silmis sära
ja et päikene paistaks südames kogu aja.
unetuna sügisööl
muust ära räägi ütle
vaid päike on alles
õhus lendleb veel
liblikas päevas rohkem
on aega valget
kolletunud pole
teeäärne kask
astrilgi aias alles
on vari maja taga
männi helerohelisel
oksal täida sind veel
külma värin et hommikusse
ööst tuleb tulla nüüd
kauem läbi
30.august
veel õitseb aias
päikselill pea kohal
sinitaeva avarus
meelel alles sellega
üheks olemise vabadus
veel suvi jõena hetke
voolab päeva heldelt
joodab ei katke
hallaöödest õitsemise hoog
mis sest et veretama
hakkas toom
ees raagumine suur ja hall
lumevalge otsatu talv
meid suve heldus
meid suve heldus
elu sigri-migrist teeb
siiski vabaks
kui aias astril avaneb õis
hommikuses külmas kastes
palja jalu käia võid
kaob muul kõigel sinu üle võim
kui sinitaevas valge pilv
pilliroo lehtedel järve ääres
veel väreleb päikese kild
suu küsima midagi enam
ei pea selles helduses
lihtsalt olla on hea
puuduta mu põske
puuduta mu põske kallis
ütle et homme suvi on alles
mis siis enam pole juuli
muutub sinitaevas halliks
koltub see mis kallis
õunad okstel aias on valmis
pungad kinni kui nööbid
palitul kevadeni
okstel raagus tead
lume puhtus meelde
uuesti kauaks saabub
hing sellele naaldub
üks helde suvepäev
meel hele ja kerge
et käsi saab joota
aias astrite januseid suid
laduda kuuri talveks
õues kuivanuid puid
sinitaevas kõrgel
tagasi on valged pilved
nii ööl kui päeval
Eestimaal nüüd
õitsevad lilled
hing sellest õnnest
nutta tihub vargsi kiljub
sellest ise oled justkui
puhtam õrnem pehmemad
kallistusteks päevitund sõrmed
Suvelõpu päevad
Küll need suvelõpu päevad on kaunid
ja hoiavad rõõmu üleval.
Suvelõpu päevad on teistmoodi soojad,
nad kuidagi hinge lähevad.
Lindudelgi pole ruttu
traatidele koguda,
pääsupere räästa all veel
lõbusat viisi vidistab.
Päikegi naeratab veel laialt,
tõuseb sinitaeva kõrgele.
Suvelõpu soojad päevad
säravad veel kaugele.
Gung Ho
Taevas ere nagu päikesetõus
inimtekkeline valgus müskudega
on veel enamat selles šõus
vahendeid jätkub paukudega;
vaenlase kõmmutamine kasti
ja võitlus käest kätte
piirid minema lasti
võidud on läbi karmima võtte;
elusalt ära süüakse
tunda õhus surma õitsengut
sõjakisa välja hüüakse
püssipauk tähistab lahingut;
leek puhastab kaevikuid
ja teeb õhku müüri hall gaas
praetakse elusalt õnnetuid
ning mõni kõhib kopse välja taas;
nobedus ja aeg on võtmetegur
kõri peale minek teras ära pureb
võit on osapoolte kulgur
ning vahet pole, kes su .....
august maal
ärgata hommikul
sellega üles
kõik lehed on puudel
alles astritel õied aias
ma kindel pole
nad midagi tea talvest
kus akna taga lumi maas
pelargoon verandal
üksi vaid potis õitele
harva päikest saab
koos oleme olnud lehtede
suureks saamisega puudel
sumisevate mesilastega
lillede suudel
kui suves kogu maailm
liblikana hing justkui
hetkest hetkele lendas
meil mõlemal sellest
lennust ei narmenda
veel kirendav tiivapaar
igas päevas alles suve
otsatu embus suus krudiseb
esimene puu alt korjatud klaar
*
Eilne augusti tanka
päevapaa .....
kuidas saad sina
ammu olen
hakanud endalt küsima
kuidas saad sina
lasta endasse jõena voolata
päeva kuldsel valgusel
lillede õitsemisel
lindude varju libisemisel
üle su päikeses küpsevate
õunte ja pirnidega aia
kui taevas ja maa on
pahvatustest kogu aeg katki
surm klaasistund silmadega
ei lase ajast lahti
oo elu haljas nurm
vastu mu põske
su hõõguv hurm
juuni hommikul kell neli
elu heldus ja imelisus
päästa mind ära
seegi kord iseenda käest
õhtuks jasmiinil aias
avanes esimene õis
kuslapuu edasi lõhnab
mändide kõrval mäel
valgus on kohal
päev jätkub
tund taeva all endiselt
kinni võtab käest
kes kordki elus
üleni on olnud õitsemises
joobnud elu imest
kel veri põlend
sellest kirest
sel käed pane ümber kaela
koos temaga nuta ja naera
Haydni „ Lahkumissümfooniat “ kuulates
seda suve enam iial
ei tule tagasi neid lilli ja pilvi
puhtevärskeid hommikuid
täis loojangut õhtuid
taeva alust pilgeni täitnud
õitsemist suurt
pikk hüvastijätt ootamas
ees iga astriga aias õunaga
puul kokku pigistan suu
et sa ei näeks
kuidas hinges vallandub
karje valu lämmatav nuuks
nii lahti aias
nii lahti aias õide puhkenud
jorjen lõvisuud et ei usu
ilmas olla
võiks veel miski muu meel
millest täituks praegu nii rõõmust
vaatama päevas mida
kordi pöördub
jah ma tean ilu võimas lumm
on ka tema hukk siit see
ta joomise ahne rutt
enne kui kurku tõuseb nutt
03. 08. 2023
muu kõik jääb maha
nii ööl kui päeval nüüd
meelt kuis rõõmustab
et koos saad olla
aias astrite õitsemisega
mäel pune õhetamisega
noorte mändide varjus
muu kõik jääb päeva
prahina maha
hetke kaasa võtta ei taha
kui saaksin riputaksin sellele
ette veel raske taba
31. 07. 2023
