Sõnale haavad leiti 78 luuletust (copied)
Kui sport ravib haavad
Et tunda elust rõõmu
mine õue, hinga sõõmu
värsket õhku ja kõnni
kasvõi korra suleb halva kinni;
pead puhastab
sport paljusid rõõmustab
ja kui emotsioon ongi hea
siis vaenu pidama ei pea;
Oleksandr Abramenko - ukrainlane
ja Ilia Burov - venelane
neid fotograaf pidlistas
kuidas paar kallistas;
sellel ajal, nii raskel
mis on kahe riigi vahel
ei püsinud vigursuusatamisel
nii toimus kallistus meestel;
kui sport ravib haavad
siis kõik seda teavad
et seda lisada enda ellu
siis pole midagi hullu
Pulbitsev kevad
Mets on siginat, saginat täis,
metsas kevad külas käis.
Oma võlukepiga,
puudutas pungad puhkema.
Puges samblasülesse,
upitas lilled õitsele.
Silus haavapuude päid,
kuid haavad ikka värisema jäid.
Kevad kaseokstel kiikus veidi,
siis puutüvel veitsa askeldas
ja mahlakannid tüvekoorde
paigutas
Kevad üle metsa lendas tuhinaga,
leebe tuul teda tõukas tagant.
Linnud olid juba kohal,
kaunis viis neil noka vahel vohas.
Päike piilus pilve vahelt
ja siis tõusis kõrgele,
et saaks näidata kuldset kera,
kevadele endale.
Pilvgi mõne piisa poetas,
otse keva .....
Kes On meie ema?
Koristaja on me ema kraamib tube kraamib kööki.
Samal ajal kokk on tema kogu perele teeb sööki.
Ärkad vahel enne koitu märkad ema keedab toitu!
On meil virk ja väle ta.
Peale selle käib ta töölgi,aga kus ei mäleta.
Veel on ema õpetaja -
koos meil tähed selgeks saavad.
Ema arstki on, kui vaja -
ravib terveks muhud-haavad.
Kui me grippi jäime talvel,
istus öösitigi valvel ...
Ema õmblejaks on meile -
Uued pluusid temalt saime,
vanad puhtaks pesti eile -
ema oli pesunaine.
Peseb, kraamib päeval, öölgi -
on meil virk ja väle ta.
Peale selle käib ta töö .....
elu on surm ja surm on elu
Keeran elule selja ma
tahan ära minna ma ka
sest elu on raske
ja surm on kerge
ma ei taha enam elada
ja seda rasket kooremat kanda
ma tahan minna
kuhugi kaugele linna,
mis seitsme maa ja mere taga,
kus elu on kerge
ja surm hoopis raskem
kui surm on tõesti see
see unenägude tee
kui tõesti uinudes sureme
ja surres lihtsalt uinume
kui surres näeme und
ja unes näeme surma
siis tahan ma surra
ja mitte kunagi tagasi tulla
sest uni on kerge
ja elu on raskem
elus peab tegema valikuid
unes aga teed mida õigeks pead
unes näed neid keda tahad
elus .....
Kadunud sõprus
Kaks plikatirtsu blond, satään
kui ühe oksa õunad
on kõikjal ainult käsikäes
nii siduv sõprus nõuab.
Kuid nad ei märka kassi musta,
kes silkab nende vahelt läbi.
Ja reedab sõpra sõber ustav
eas mil ei tunta häbi.
Saab väiksest kriimust sügav haav,
mis valutab ja voolab verd.
On kahe neiu vahel kraav,
mis põlgusega täidab end.
Ühest rõõmust kaks vihkamist sai,
kokku kasvand hingedest kaks.
Igast tülist veel suurem valu jäi
kaotusvalus suureks sai laps.
Siis ühel päeval, kui ei osandki loota
ulatas teine teisele käe.
Seda hetke kumbki .....
Mõtted...
Saatusega tihti..ma mängind hiirt ja kassi….
Ja ega elu ise pole hellitanud mind…..
On olnud võimalusi…ise käest need lasksin…
Ei andnud saatus privileegi…armastada sind….
Aga aeg eks möödub, parandades haavad
Mõtted nood ei liigu tihti sama teed…..
Hing ja maine keha lõpuks üheks saavad…
Aga mõtted ikka…..on sinu juures need……
Armid
Kes parandab hingedes haavad?
Jah, need, mis on tekkinud nüüd.
Nad elama nendega peavad,
kuigi neil ei olnud ses' süüd.
Need armid ei kaunista neid,
vaid jäänud on väikene sõõm
neist hetkist, mis oligi vaid
minevikus ainuke rõõm.
Haavad kõik armideks saavad,
kuid eales ei unune neil
hetked, mis minevikku jäävad,
jääb järgi vaid kurbus ja lein.
- Tarmo Selter -
2022
Valu ilu
Uus öö, uued mõtted, uus arutelu.
Mis on hingevalu? On see surm, on see elu?
On see miski, mis tuimestab ja tapab?
On see miski, mis äratab ja seejärel alles taipan?
Taipan, et nauditavana näiv on vaid igiomane
ja valu võib olla silmi avavalt suurepärane.
Olen vanemaks saanud ja olen hakanud
vaatama valule teisiti, valutamast lakanud.
Olen õppinud seda tunnet tundma ja läbi nägema.
Mind äratades ellu hetkes, andes emotsiooni uuema.
See tunne on kaunis, ilus mitmete teiste seas.
Nii tõetruult hõõrub nina alla viimsedki vead.
Valu narrib, röövib õhu mida hingata,
t .....
Veendumus on südame
Veendumus on südames, mind armastad,
mu sügavaimad haavad Sa parandad.
Su armastus on mõõtmatu
mis ei lase minust lahti eal
ja sa oled just seal,
kust sind otsida ma ei tea.
Ka kõige tugevama müüri mu ees,
muudad sa rahuks mu sees.
Kui olen kõige sügavaimas orus,
saadab mind su armastus.
Ja ma tean, et sa andsid end minu eest,
oma elu lunastades.
Veendumus on südames, mind armastad,
olen kindel oma Jeesuses.
Emakene
Emakene hell ja kallis,
elu mulle kinkisid,
väsinult mind kätel kandsid,
kuni jälle uinusin.
Emakene hea ja tubli,
hoidsid mind Sa alati,
nuttes vahel koju tulin,
haavad terveks ravisid.
Emakene armas, kallis,
läksin kodunt kaugele,,
hinge tagant viimse andsid,
kergendamaks minu teed.
Emakene, Sind ma hoian,
memm Sa minu lastele,
ei unusta, vaid vastu annan,
Sind kätel kannan meie teel.
- Tarmo Selter -
2023
Sulle andestada
Südame oleks tahtnud rinnust kiskuda,
mul oli nii valus.
Nagu öeldakse aeg parandab kõik haavad
ja ma polegi ainus.
Mul ei olnud sõnu, mul oli külm
ja kuhugi kadunud oli ka isu.
Nagu veorihm oleks tõmmanud
mu südamesse haava,
suutsin ikka sulle andestada.
Sinuta
Teistsugune ilma sinuta.
Nagu talv ilma päikseta.
Pimedus ümbritseb mind.
Osa mu elust, osa mu kõigest
aga nüüd sa oled läind.
Pean leidma lootuse
Ja suutma edasi minna.
Öeldakse et aeg parandab haavad.
Kui tõsi, siis aeg on mu sõber.
Loen päevi,
mil oled taas mu kätevahel.
Kuidas võtta.
Nad ütlevad, et ma ei oska armastust vastu võtta
ja nad ei eksi.
Ma ei oskagi.
Keegi pole õpetanud ja taas pean olema iseõppija rollis.
Kuidas võtta vastu armastust, sest annan ma ju kohati isegi rohkem, kui võiks ja saaks.
Misantroop.
Nad ütlevad. Samas mu töö ei eelda seda, et inimesi hoiaksin endast eemal või et ei peatuks nende silmad minu omades.
Tulin selleks, et jääda ja luua.
Olla ja olla nähtav, eelkõige iseenda jaoks.
See kogus või grammike, mis mul iseenda jaoks enesearmastuse varasalves on kogutud ja jäetud,
see kuulub mulle.
Ühtlasi annan kõi .....
Täbarad lood
Olen maha jäänud oma rutiinsest argipäeva elust
Ei suuda loobuda enda heast sõbrast - lelust
Hetkel küsin endalt, kas näen ka helget lõppu
Või olen sunnitud minema oma pahega igavikku
Vihkan oma käitumist, mõtlemist, tegutsemist ning
Seda, kui mitmeks killuks on purunenud minu hing
On teada tõsiasi, et olen rumal, nõrk ja ennasttäis
Ei suuda lahti öelda nendest mõtetest, mis on peas
Kas kuskil vedeleb veel elu elamise käsiraamat?
Mina oskan elada vaid igalt poolt leides draamat
Pole mõistust, pole jõudu, tahet - mitte midagi pole
On valu, on mustad toonid, on maa .....
Elu ilu
Sidekoeni südames
avatud on haavad,
kuni vaimu abiga
ükskord terveks saavad.
Mõni hing on õnnistus
ilma sündimata,
mõni raudse maskina
jätab kaeblemata...
Valgusena varjudes
hoidub reetmast end,
võõrusega harjudes
lõpuks kohanend.
Parimate soovidega
saadab saatus teda,
kuni seen või marjakobar
julgeb paljuneda -
kuni paksus vihmametsas
siristamas lind...
Nõndakaua hoiab elu
ilu kätel sind!
/Mari*Uri/