Sõnale habras leiti 64 luuletust
Habras hingeke
Läks viimsele teele
üks habras hingeke,
teda õrnalt kandis
mahe tuuleke.
Kõik sünged pilved taganesid
ja särama lõi taevatelg.
Valgetiivulised inglid
juba ootel olid kõik,
et võiks pilvedele kanda elu,
elu,mis rändab edasi...
Head teed,head teed!
Kohtumiseni!
Üht südant tahaksin hoida
Üht südant tahaksin hoida
kui päikesekulda, oma peos.
Üht südant tahaksin hoida
kui üht habrast lilleõit, oma peos.
Üht südant tahaksin hoida
kui üht pesast väljaheidetud
linnupoega, oma peos.
Üht südant tahaksin hoida
kui üht lapsukest,kes veel eos.
Ühe südame eest võiks palju
ära anda,
et rõõmu saaks ka teised südamed!
Kiusamine
Kuhu ennast kaotada
kui teised mind ei talu
kel südame saan paotada
kus peita enda valu
Miks taluda on teil nii raske
mu süütu rahulolu sõõm
miks minu pisar mööda põske
on teie igatsus ja rõõm
Kui keegi samuti teid suruks
maadligi oma talla all
kas poleks nii et läheks puruks
hing teilgi habras kui kristall
On kõigil maksta oma hind
kas kiusajal on äkki hea
ta käes on katkitehtud hing
kas parandada teab- ei tea
Miks on su käes kui pole loonud
mu õnn mu rõõm mu elulust
Kas lõhud sest liig vähe saanud
sa oled elus armastust
Loomemaailm
Loomemaailm nii habras ja õrn
kus kurjusel kohta ei ole
sinna peidetud kurvad südamed on
ja pisaratest sündinud mered
Loomemaailm täis õitsvaid lilli
nii mõnigi õis närtsinud seal
linnud lõõrivad ja päike paitab pilvi
Vikerkaare värvid
taevakaare peal
Loomemaailma tahaksin ma minna
Mul kahju on sest,
et sündima pead sinna...
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Eilsest nii on saanud homne
Märkamatult mulle
Vaatan, unistan ja ootan
Pilk on suunat otse tulle
Tule väreluse saatel
Tunded meeltele on valla
Iga hingetõmbe järel
Igatsust vaid hingest kallab
Unistaja olen öös
Pehmes tulelõõsas
Omaenda mõtteid söön
Igatsuse vari kaasas
Tõttan mõtteis
Ruttan, ruttan
Sinu juurde kohe
Peagi taipan ma et see vaid
Unistuse habras ohe
Sinu silmad need mul meeles
Täna ja ka homme
Halvab teadmine – neid pole...
Aga .....
Esmakohtumine
Habras ja samas nii elujõuline
vastsündinud veresugulase tekki mähitud koguke,
esmakohtumisel kui kätele pandi,
silmad vaatamas otse mu südamesse
uskumatult läbinägelikult ja kõiketeadvalt.
Enne kui elu oma arenguetappidega vahele tuleb
ja inimeseks olemise töö tuleb väärikalt ära teha,
tuletab ta oma pilguga mulle meelde,
et me kõik teame sündides elu saladust
mille elades unustame,
ja mille üles leidmine jääbki elutööks.
see hele plikaiga
ka mind on ahnelt kiivalt
suudeldud ja kallistatud
hulluseni armastatud
peopesal hinge kui
portselani läbipaistavat
imehabrast hellalt hoitud
õrnusega toidetud
et juua saaksin elu karikast
Su lembe imet
armsaks kõrva sosistada
tuhat korda öösiti Su nime
lagendik vasikana
hellusega vaatan
lumest vabanenud
end püsti ajanud
lagendik kulus kuis
vasikana päikest
ahnelt joob
okstele kasvama lehed
maha rohu kevad
päeva aralt toob
taeva aluse roheliseks
üleni uuesti loob
jumal tänatud et hing
ei ole enam sellest
helerohelisest vinest
purjus habras valunoor
Armastus
Ta on kui kevad, nii kaunis,
nii habras kui kevadlill,
ta naeratus on kui päike särav,
ja hing kui puhas allikavesi on.
Ta hääles on armastust palju,
kõlab õrnalt kui ööbiku laul,
käed nii pehmed on ja hellad,
elujõudu silituses on.
Mõtlen Sinu peale mu armas,
Sinust kujutluspilt ees mul on.
Talvest saab kevad mu armas,
taas õitsele puhkeb siis rind.
Sõbrapäev
Sõber on kui kallis vara,
hoia teda ja sõpruses ela.
Sõber on kui habras hing,
kui tal liiga teed,
siis ta kui tiibadeta lind.
Südamega tunned ära sõbra,
õige sõber truu
ja suure südamega on.
Õige sõber elumerest välja aitab,
tal kõigest hingest aidata on soov.
Sõber on see, kes märkab
ei peitu poe, kui häda suur.
Rõõmu tunneb Sinust ja pead Sul paitab,
kui elus Sul kõi õnnestub.
Sõbrad kallid, hoiame ühte,
hoiame kokku!
Ei siis armastus meist iial lahku.
Mu kaunis Sõbratar
Mu kaunis sõbratar…ma öösiti sind unes näen…
Ja vahest päevalgi on silme ees su habras naise kuju…
Ma oma kaela ümber köidaks sinu pehmed käed….
Ja võtaks omale su kurbuse ja tusatuju….
Ma vaataks pikalt otse sulle silma .
Üks pilk on kõnekam kui tühi sõnalend….
Ei taha kunagi ma jääda sinust ilma……
See pärast palun kallis…. hoia end…..
üks ammu ununenud
mind õhtu valgus
alati on lummand
mis põllul odra
aias kressid teiseks teeb
see öö ja päeva habras piir
mis kaua õhtus kumab
öise pimeduse eel
mil valgus üles tõustes siit
läheb ära hämarusest
tuppa viib sind lambi kiir
mis süüdatud sai õhtu pärast
EMA
Emal on säravad silmad
Emal on naeratav suu
Emal on habras hing ja süda
Ema on andestav ja truu
Ema on kui soe päikese süda
Ema on kui öös särav kuu
Ema süda on kui õrnalt paotuv lillenupp
Ema on kui linnu nokatäis laulu-imelist
Ema hing on suuremeelne ja lahke,
kõik hea ja halva ajab joonde.
Emas on valu-ja õnnepisarad
Ema süda on suur ja andestav
Ema on kui taevane õnnistus
Ema rind on kui rahupaik,
kus tühjaks nutta end võid.
Ema rind on kui varjupaik,
mis turvatunnet on täis.
Ema rind ja tuksuv süda,
nii hea, kui tunda saad kõike seda.
Armas naine
Naise hing on õrn
kui habras lilleõieke,
kui tal haiget teed,
siis murrad tema südame.
Kui naise pilgus rõõmu näed,
siis tea, et tuleb õnnelik ta päev.
Kui kuuled naise hella häält,
siis tea, et ta ongi armastust väärt.
Hoia naist
ja paku talle sõnadeta armastust.
Las kuu jääb taevasse olema
ja tähed tema ümber särama,
siis õnne südamesse jagub kuhjaga
ja iga päev saab rõõmupäevaks olema.
Lili Marleeni kuulates
kui habras üleni
on elu hurm
hetk tagasi veel elus
siis asemel surm
meil laterna all
on lahku minek
ees öö pilkaspime
vaid üht saan paluda
hääletult anuda
sind kurja eest ilmas
hoidku mu arm
kare suitsune sinel
hellus karm
ära ainult öösse veel mine
Kuidas?
kuidas sa oskad olla nii voolav ja loogiline
õhkõrn aga puudutamatu
kalk aga südamlik
südametu aga samas nii habras
et sinu puudutamine nõuab vaimujõudu
ja hingejõukust
ära ole nagu kauge täht seal taevas
vaid vaata ka nende poole
kes on siit alla sadanud
sest
kui oled kõrini mudas
keera nägu tähtede suunas
ja jälgi
kuhu su unistused on teel