Sõnale haige leiti 308 luuletust (parimad)
Armastus on kummaline
Armastusel on vesihallid silmad
seljas kuu kuldne kuub
juustes tilisevad tähekellad
südamel istub tunne kuum
Armastusel on suudlusi täis punahuuled
südamel habras karikakraõis
kaela ümber on keelatud viljad
Ihul läbistav Aamori nool
Armastusel on kiira-käära rajad
kummalised ja eksitavad teed
hingepõhjas kumav päiksesära
rõõmuallikad kristallselges vees
Armastusel anda on nii palju
ta ikka püsib südamete peal.
Armastus kindel on kui kalju,
kui teda hoida oskad,
siis haiget ei tee ta eal.
Avatud
Aeg on selline nagu ta on
nii siin kui kaugel kodust,
pinged tekitamas sõjatolm,
avades meile julmuse ust.
On elusid raisatud palju
selles kurjuse sõjarattas,
ajas ehk inimsugu harjub,
kuid ei jäta unustamata.
Hinged, nii noored kui vanad,
haiget on saanud ajatult,
kui neil ongi midagi vaja,
hoiame südamed avatud.
- Tarmo Selter -
2022
Looduse imed
Kui hing sul nõnda haige
ja süda nutab sees.
Kui mõttelõng on katki
ja rahutu on meel.
Siis otsi loodus üles
ja nuta tema sees,
sealt leiad jõudu, väge
ja muutust enda sees.
Või pane paberile mured,
nad lõhki kärista...
Hüüa kogu hingepõhjast-Ma tahan elada!
See on ju armastus
Tahaks lõpmata
vaadata tunda
hingata kallimat
ju on see armumine
Ükskord kui armunud
mõistad et päriselt
ongi nii hea
see elamine
Kuid elu teeb haiget
lööd tagasi võitled
mõtled kes vastu
sind valvanud
Alati valvel
ihkad ent enamat
rahu ja vaikust
kindlust ja unustust
Unustaks pilgu
sügavad silmad sinusse
varjamata kahtlemata
on see meeldimine
Sa meeldid
ning vastad korduvalt
et ka ju vaatad
ikka ja uuesti armastad
Sellest saab armastus
kui sekkuda
lihtsalt sekkuda aktiivselt
meeldimisse
Eesti mees
Olen küllalt elu näinud
Veidi läinud rasva ja
Masenduses põhjas käinud
naha all on kasvaja
Kas veel elan ühe aasta
või siis nelikümnend kaks
Noorust iialgi ei taasta
Lähen järjest paksemaks
Rikutud on eluskeem ja
unustatud diskoteegid
heitlikuna ajukeemia
väidab ilusaks kolleegid
Ainult arstid minu viga
ei usu - tugev eesti mees
Tule siis kui pensi iga
praegu oled teistel ees
mu katkistes tanksaabastes
paigatud dressipükstega
poisiiga jälle saab haiget
kui ma kotitäie armsama
kleite ja pluuse moest
läinud jakke käekotte
mantleid sokke pükse rätte
laon kärule konteinerisse
viimiseks
mu eesvanemad kõigis kalmeis
andke mulle andeks
et seda tehes häbist
ei värvunud palged
ei meenunud te lapsepõlve
jalgu külmetavad talved
anna andeks ema
Su päevitunud paljad jalad
nende jäljed märjal külateel
siiani mu mälus alles
saanud helluseks
enam haiget ei tee
pisaradki mis liiva laavana
ikka veel kraatri teevad
ja sina muudkui kaugusesse
lähed ja lähed minust aina
eemale hääl nutmisest kähe
selle valuga magalas viimaks
kasvataja süles silmad suled
aastaid kulub
enne kui miilates kustub
selle valu leek
Tõeline sõber
Tõeline sõber läheb läbi tulest ja veest,
tõelisel sõbral on kaine meel,
tõeline sõber iial ei solva
ei haiget tee.
Vahest kui tulebki mõru meel,
tõeline sõber kõik siis klaariks teeb,
tõeline sõber jagab Sinuga kõike,
kasvõi leivaraasukest.
Tõeline sõber ei hülga Sind iial,
kui oled haige,
või kui kiiva kisub kõik,
tõeline sõber on tänulik Sulle kõiges,
talle rõõmu valmistab ka üksainus lilleõis.
kui jääd armastusest haigeks
tsüklist „Poisiiga“
tilkades seisavad
rõdul käsipuud
külm vihm äratab
mind nuukseiks
veri ehmub teades
enam eales
Sind pole mu juures
milleks ärgata minna siis
veel päeva uude
*
Tänavalatern ja vana maja
öö otsa kiiguvad
tapeedil lehitud oksad
tilgub köögis kraanikauss
eestoas kell lõi juba kuus
nüüd ma tean
täna jälle Sa enam ei tule
ei ilmsi ei unes
Tervis
Mul selg valutab
Monoloogis arutan
Et vanadus tuleb ligi
Kuid kõik on talutav
See on elu üks osa
Et lagunen bioloogiliselt koost
Ja vanaduspõlves olen täiesti jaluta
Kuid tähtis et ma saaksin aru enda eluloost
Vähem sööma torti
Ja tegema tervisesporti
Selleks on aju meil peas
Jumala poolt antud ja veab
Kasutama nüüd ja praegu et tulevikus oleks ka hea
Tädi Sofia jaanipäev
Ärkas tädi Sofia üles
ja nägi, et kõrval on mees
tal kass on süles
ja pole lapsekõhtu ees;
rasedus oli siis uni
nüüd oli õue astumas
ta vaikne elu kestab kuni
on jaanimöll rahvast neelamas;
ning varsti vaimuhaiged pojad jälle
õhtut pidada karjumiseta saavad mitte
tõsist peavalu põhjustavad Sofiale
nüüd ema haaras grillvardad kätte;
torkas tatikad läbi
ja tegi neist šašlõkki
ei tundnud ta häbi
ning mehelt lõikas tüki pekki;
see öö kuulub talle
Lauritsale pere ohverdas
viskas ülejäägid jaanitulle
ning õlle kõik alla kugistas;
teised .....
Häbi rahvale
Tahan minna tagasi minevikku
mil Eesti polnud sellinne peldik
kontroll määrab eriolukorra tulevikku
pidanud see range olema algusest saadik;
meil nakkumine hakkab ületama naabreid
iga päev haigestuvus suureneb
loen internetis tõusvaid numbreid
kindlustunne minulgi hõreneb;
küll tuleb see aeg
kui kevadel surnud üle 1000 haige
nüüd tõbised mu tädi tütar ja poeg
pandeemia lõpp pole helge;
hoidke distantsi, palun
oma oraga võõraid eemale torkan
ise veel tervete sekka kuulun
ja lolle kividega viskan