Võtan kandle õlale ja tõttan mäenõlvale. Lasen lahti kandlekeeled veeretan helid kaugele. Ojakene ärkab üles laseb vulisema veed. Õiteilu kõikjal märkad õhk on täis kevadet.
Vahel võtan kätte kandle kandlekeeli silitan Oma armsa hinge palvel möödund aegu meenutan Nii palju võlu ja valu on pilli südames Ma ikka seisan jalul Eesti pinnal, mullases...
Täna kõik mu meeled,mõtted heliredelil lendlevad Helikeeled,mis nii kaunid kõik südamesse korjan nad Mu sisemus on täidetud nutu,naeruga Ma vahest teagi põhjust kes sellest aru saab
Iga noot, iga heli, iga õrnemgi sosin hinge härdaks teeb. Need vist sügise noodid ja helid, mida kuulda ja tunda saad veel ja veel.