Sõnale hirm leiti 476 luuletust
Hirmutunne
Kõik on tasa,
kõik on vaga,
hommik piilub aknasse,
seinakell käib ühte rada,
aeg on liiga varane
Puuoksad väänlevad
pilvede poole
raagus ja lehitud
kusagil on kuusepuuke
kaunilt ära ehitud
Kuulda tasast tuulenuttu
akna taga vingumas,
ulgumine muutub valiks
tõmban ette kardina
Üksi olla ei ma tohiks
hirm ei lase uinuda
Koputus...
Koputus aknal,
kolin aknaplekil,
kas seal keegi vaatab,
hoiab pilku tekil?
Jälle miski astub,
üks ja kaks ja kolm,
mööda plekki tatsub,
kukub aknalt tolm...
Tekib kõvem kolin,
aknaklaasil sabin,
sain teada, mis see oli -
algas vihmavaling.
- Tarmo Selter -
Mina olen tema
On valikuid rohkelt me ees.
Kõike järgida tundub ju palju.
Kuid vaid tõde teab ainuke see.
Kellel meel on kindlam kui kalju.
Iga nägu on kellegi moodi.
Iga tegu on kellegi oma.
Kõiki kokku meid siia ju toodi.
Sina temale oledki tema.
Tema tahab ju samasid asju.
Tema mõtleb ju samagi moodi.
Kuidas aru ei suuda sa saada.
Et meid kõiki nii sarnaseks loodi.
Lükka eemale hirmud ja valu.
Anna andeks ta vihased teod.
Kuigi andeks ei sinult ta palu.
Ega mõista ta mida sa tead.
Vaikuses kuulan ja räägin
Vaikuses, valede valu.
Hirmus on märgatud seegi.
Tean, et ma enam ei talu.
Kui südant mul puudutab keegi.
Tahan ja tahtmist ma peidan.
Vaevan ja võtan mis antud.
Seda hirmu ma endalt ei heida.
Seda raskust, mis aastaid on kantud.
Kuulan, kuid sina ei räägi.
Ning vastan, kui sind pole kohal.
Seda tühjust ei oodanud keegi.
See kui akna all öösiti vohab.
Millest räägin, mul selge see pole.
Ei leia ma sõnu neid õigeid.
On's maailm nii lõpmata kole?
Või leidub veel hetki ka helgeid.
Küüditamine
Kes pisaraid küll kokku
oskaks lugeda,
mis mahajäetud kodutallu
mulla all,
mis peidus vagunites
sügaval
Ei võõra käsi paitand
lapse põsekest,
kui lapse pisar voolas
ja valu karjus imetava
ema südames
Siiani veel naise vari aknalaual,
käsi põsakil,
umbrohtu kasvand
raudtee rööpad,
maha maetud jäljedki
Ma ei kao kuskile
Ma ei kao kuskile -
ütles kord loomaomanik
äsja leitud loomakesele
kellest sai peagi uus üürnik
Päevadest saadud nädalad ja ka kuud möödusid
Pererahvas oli läinud, nad teise kohta elama asusid
Loomake oli jäetud aga üksinda maha
Ta vaid mõtles - ei keegi teda tegelikult taha
Ma ei kao kuskile -
ütles kord mälu oma inimesele
Inimene pimesi ka uskus
kuid aastate pärast koputas uksele Saatus
Inimesele diagnoositi Alzheimer
mäluke oli sunniviisiliselt minema aetud
justnagu tormipoisiga mänginud paber
mitte midagi polnud enam alles, vaid maha maetud
Me ei kao ku .....