Sõnale hirm leiti 476 luuletust
Kuhu, ma seda ei tea
Kuhu küll kutsud sa mind?
Ütle kuhu ma minema pean..
Elan elu vaid oodates sind,
kas on see hale, ma seda ei tea.
Iga öö on kui valede valu.
Ning vaid igatsen asjatult miskit.
Ma ka nutan või haledalt palun,
ei abi, ei kedagi kuskilt.
Minu mõtted on minuga üksi,
nad kui põlevad tasasel tulel.
Ma pole luban'd, et teelt ma ei eksi
aga ükskord ma koju ju tulen.
Kuhu, ma seda ei tea
ning ka millal, mul aimugi pole.
Kuid ükskord ma saan tundma mis pean
olgu ilus see tõde või kole.
Ilm on purjus
Kõik see ilm on täna purjus,
algusele lõppu ei näe,
inimestel meeledki on sassis,
justkui tuleks viimnepäev,
karta tuleb Keda? Mida?
Ajakell käib oma rada,
igal meist ta tiksub sees,
kella keerata saab taha,
aega mitte, endi seest.
Kõik see ilm on täna purjus,
ajakainust ootame,
algusele lõpp saab pandud,
lõpualgust pole veel.
Kuristiku serval
Kuristiku serval ammu
oled enesega.
Edasi ei ühtki sammu,
tundud ebalevat.
Käed sul kütkeis, kinni seotud.
Silmadki sundima suletud.
Ühel pool on kaos ja hirm,
teisel vabadus ning arm.
Ümber pöörata ei saa -
seal vaid minevikuvarjud.
Suunda valida ei tea,
sa ängistusest karjud.
Võin su vastu olla hea
ning ulatada käe.
Kuid olen aus, et ma ei tea,
kas ise rohkem näen.
Mina võingi olla see,
kes sind ahastusse rihib
teisalt äkki sama tee,
meil tuleviku kingib.
Esimene öö
Küünlakuma laual,
peekris vein punane,
istun sinu kõrval,
värisen.
Silitad mul palge,
õrnalt kõrva sosistad,
joovastavaid suudlusi
üle keha valgub,
on see arm või iha,
lõpp või selle algus.
Veinist uimas pea,
küünal põleb veel,
tunnen põletavat leeki
enda sees.
Tunne kõrvetavalt magus,valus,
oiates vean teki üle pea,
kõik mus keerleb veel,
täna öösel meeltelummas magan,
homset ei tea.
Must öö
Must öö ulus ja ulgus
nagu näljane hunt
keset sumedat metsa,
vinge tuul raius kuusikus puid,
taevalaotuses pikne käratas,
löögiks punane nool.
Mustad pilved ühte heitsid,
salasepitsuse moel,
kuu julges piiluda,
tähed kaissu haaras,
kogu taevas mürises ja paukus,
sadas musta öösse maha.
Vaikiv tänu
Kui öelda tahaks nii mõndagi veel
Mis pakatab siirusest ja tänutundest
Kuid hinges on hirm ja mõtlik on meel
Kas vaigistada mõttesoov või liigelda eksiteel?
Kui tahaks tänada inimest eksisteerimise eest
Kuid üks osa enesest vaikib, sest kardab
Mälestused ja hetked ilmuvad erinevatest aegadest
Kas võtta risk, teades, et mõni oht võibolla ähvardab?
Olgugi et tegemist pole mitte midagi negatiivsusega
Ei morbiidsuse, nukruse ega sünge maailmaga
Vaid headusest ja siirastest soovidest tulnud kirjaread
Kas tekitan vastupidise reaktsiooni ja kukile kooruvad vead?
Hirm
Hirm on mu ümber
Hirm
Hirm söövitab mu naharakke
Hirm
Ta poeb läbi mu keha
Hirm
Ta tuleb ikka ja jälle
Siis kui meenuvad mälestused
Siis kui pilk on tühi
Siis kui pintsel enam ei võlu
Ootamatul hetkel
Ootamatust kohast
Samas... oodatult
Tema truud kaaslased-
Valu ja Piin,
tahavad mind hävitada,
lõpmatusse tühjusesse tirida
ja äkitselt kaobki tasakaal,
kindel pind jalge alt,
jääb vaid segaduste virr-varr
ses mälestuste rabas
Kuni
Olen
Põhjas
Enesehaletsus
kõigepealt tekib hirm
järgnevad pisarad
siis vimm
ja viha
viha kandub igatsuseks
igatsusega jälle pisarad
tekib sügav masendus
ning väheke kahetsust
järgneb enesehaletsus
kuid kui nutud on nutetud
ja vaikselt kõigest suva
märkad, et ebaõnn pole lõputu
ning enam ennast haletseda ei luba
tõused voodist, pühid pisarad
teed end korda, las nüüd kõik vaatavad
kui kaunis ja muretu tundud sa
kuid on asi, mida ei märka nad
et sügaval südames sa sured
Armastust otsides.
Vahel tunnen ma siirast rõõmu,
vahel mure mul südant kriibib,
vahel maitsta saan kibeduse sõõmu,
vahel hirm mu põue hiilib.
Vahel tunnen naeratuse maitset,
vahel pisaraidki tunda saan,
vahel viha eest ma vajan kaitset!
Kuid millal armastust ma tunnen taas?
Appi
Appi, ma kardan armastust,
saadke ta minu juurest ära.
See matab mind, see on räpane, see on must,
te teeb haiget ja peidab mu sära.
Appi, ma kardan hoolida,
see tunne piinab mu hinge.
Vihake mind, tõesti seda soovin ma,
suruge mind maha ja minge.
Appi, ma kardan elada,
see tundub nii tähtis.
Ma lähen ära, kõnnin minema,
saatus mult seda ju tahtis.
Ära karda
Ära karda, et ma enam ei tule-
oota, küll näed, ma olen teel.
Olen sinuga, kui silmad suled,
kui ei ole, sulge kord veel.
Ära karda, et lahkumine on lõpp-
oota, uus algus saabub su juurde.
See, mis edasi viib on kui eluteetrepp,
mis viib sind maailma suurde.
Ära karda, et ei kohtu me iial-
oota, sa varsti mind näed.
Sa oled mu südames, sa kuuludki siia,
tule ja hoia, ning põimi me käed.
Viha
Kurat te elate siin?
kes teid siia tahtis?
Miks mina pean teie pärast hirmu tundma?
kas tead, kui valus mul oli sinu pärast kukkuda,
kuid sina ei teinud sellest välja,
ning kõndisid tähtsalt edasi.
Ma ei julge vist varsti teie pärast õhtul õue minna,
sest alati jälitab mind keegi,
ning te vahite alati mind aknast.
Te teete mulle siivutuid ettepanekuid,
ning kutsute mind õue,
kuid mina ei tule,
sest teiega võib olla ohtlik,
ning ma ei taha veel enda elu küünalt lõpetada.
miks ma pean teie pärast kartma enda elu pärast?
Miks sa naeratad mulle, kuigi mina sind ei .....
Tee
Tee nii pikk, nii lai...
Hirmud kasvavad, annavad pai.
Surm hiilib ümber minu,
lõpuks haaravad ka mu armsama - Sinu.
Külmaks läinud on mu süda,
suurenenud on ka minu viha.
Kui kord seisan taevauksel,
mis siis kirjas mu südameuksel?
Süda, mis nutab musti pisaraid
tahab rahu, kuid saab kisa vaid.
Mis toimub küll sellises südames
kus armastus läheb ära - nuttes.
Selles südames valitseb heitlus.
Kartus, hirm ja needus.
Vaid üks suudab seda muuta.
Mu Päästja, tule seda juba muutma!