Sõnale kaotus leiti 133 luuletust
Tunnel
Tunneli lõpus on valgus
sinna viib vaid üks tee.
Ühe maailma lõpp. Teise algus.
Ülim kiusatus on see.
Mis ootab seal?
Ehk tervis. Või hoopis haigus.
Kes ei proovi, see ei tea.
Tõde raske leida neis paigus.
Ehk rikkus või vaesus.
Kumbki suhteline mõiste.
Ehk uues maailmas pole aegu
vaid Olemine. Ei kaotusi ei võite.
Ma seisan ikka siin lävel.
Seljataga tuttav, ees vaid ere.
Siin ei taha. Siiski veel ei lähe.
Kõhklus meil veres.
Tahan küll ju uut
kuid vanast loobuda ei raatsi.
Anna korra veel suud.
Siis ehk rahu saangi.
Merekohin
Merekohin mu kõrvus,
Need kerged sammud liivas,
Ja meie südamed põksumas võidu,
Tundes kaotusest kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need rasked sõnad huultel,
Ja meie silmad pilgutamas võidu,
Tundes võidust kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need hellad puudutused kätel,
Ja meie sõrmed higistamas võidu,
Tundes hüvastijätust kahjurõõmu.
Kirjuta mulle!
Ma pole Sulle ammu kirjutanud
Ka fesaris ei ole karjatanud
Ma samas võiksin sindki hurjutada
Et võiksid ikka vahel kirjutada
Et kuda elavad ka Harju vanad
Ja kas nad riimimist ka harjutavad
Ka sellest, kuidas käisid purjutamas
Ja hommikul sind pohm, va lurjus, tabas
Ka sellest, mis on elu varjutamas
Et mis on muutunud, mis „harju sama“
Ja sellest, mis teil seal on karjuv jama
Ei ole nii, ma ilma harjund: kama!
Ma tean, sul tähemärke on mustsada
Nad kirja tuleb panna nüüd, justsama
Ei jää sust maha rida, jää sust rada
On kaotus suu .....
Horisondi taga
Sul juba jälle on pakitud kohver
Argipäev üksi jääb maha
Sa oled kaunite paikade ohver
Tahad Sa või Sa ei taha
Kujutan ette mõnust kui muheled
Valge liiva sees varvas
Jälle aega panna on tähele
Elu on ilus ja armas
Tean, kuidas rongivile Sind köidab
Raudlind kergelt Sind kannab
Ikka ja alati tagasi sõidad
Sinna kus kinnitand kanna
Alati midagi Sinust jääb maha
Kaotus see pigem või võit?
Ammutad head ja unustad paha
Elu ju ongi üks sõit.
Veel rännata ringi
Ja kulutada kingi
Seal, kus juhtub, magada
Kaeda teisi kombeid
Teiste unistusi .....
Elu
vahest väsin ma lihtsat ootamast
süngeid pisaraid poetamast
vahest ma lihtsalt ei suuda
ma võin ju püüda
aga kas sellel on mõte
seda ma ju ei tea
kas üldse keegi teab
ma ei usu
elu ongi raske
aga kas selleks teha mõttetuid laske
oh ei ma ei usu
meil pole vaja rikkuda oma elu
peame unistama
mitte tulistama
me ei sündinud et surra
või et kedagi lüüa
kõik tahavad olla õnnelikud
mitte murelikud
me küll ei tea mis ees ootab
ja kas meie tulevik meid toeatab
oleme lihtsalt õnnelikud
ja elame oma elu
et me ei peaks tundma valu
kaotusi ega rohkem me sed .....
Elust !
Me elus võib olla palju värve ilusaid,
ning palju erinevaid ja uskumatuid tundeid.
Ning sõnu palju tundelisi ja väga mõjukaid,
ja palju erinevaid häid ja halbu tegusid.
Me elus võib olla viha ja armastust,
kuid samas on siin ka võitte ja kaotusi.
Me elus võib olla kurbust kui hoolitsust,
kuid samas on siin ka piinasi ja võitlusi.
Me elus võib olla palju koledat ja ilusat,
kuid samas on siin ka kaitset ja üksindust.
Me elus võib olla palju enesekindlust säravat,
Kuid samas on siin ka pettumust ja tundelisust.
Me elus võib olla palju radu ja valikuid,
kui .....
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis LEi taha uskuda...
Uskumatu,et lahkusid me juurest,
uskumatu, et sa läksid ära.
Enam ei kuule su naeru tuules,
enam ei näe su silmade sära.
Ei taha ma uskuda veel,
et see kaotus on tõeline.
Kuna alles olid sa eluteel,
nii õnnelik ja naerusuine.
See ei saa ju olla reaalsus,
liiga raske on seda uskuda.
Kuhu kadus mõistlikkus,
ei suuda sellega leppida.
Kõik nii kiiresti juhtus,
üks hetk ja kadunud.
Lootuse südamest uhtus,
rõõm minust on lahkunud.
Niigi valus on mõelda,
et enam ei ole sind..
Veel valusam on öelda,
et jätnud oled sa mind..
Maivis L.
.
Kord unistasin tugitooli süles
mul enesega oli justkui sekt
nii ehitasin mõtteis elu üles
teetassi kõrval sai must arhitekt
siis kerkis suurejooneline kindlus
ja mindki kaitses turvaline sein
kampaania raames „Õnnel allahindlus!“
rõõm naeratas, kus varem nuttis lein
kruus purunes ja kildudena laotus
mu unistustest konarlik eskiis
jäi ehitada elu keset kaotust
küll õnnestub, sest joonis lubab nii.
Heliriin Puistamaa