Sõnale karge leiti 84 luuletust
kevadtalves
jah mind täidab rõõm
kui räästas majal
päiksest tilgub
keskpäeval trepp
lumest puhtaks sulab
kõrrel tagasi on lumel vari
kössi vajub hang
vahtra all täitub pang
mu suus jälle
karge kevadsõõm
öödes tagasi hõõg
veri sädemeid pillub
hing õnnest kiljub
et haljendama hakkab rohi
taas kõrvus lehekohin
seda jälle juua
lõputult tohin
Kas ka invaliid?
invaliidistunud persoon
kodune soojus koos õunasaiadega
kartsin, et kaotan kõik
ja jään igavesti selliseks
see oli mu suurim hirm,
et ma jään invaliidiks
nüüd tekib silmi pisar
kui mõtlen nendele, kes elavadki nii
lihtsalt mõned kehaosad ei liigu
ega allu tahtele
isegi kui pingutad
teraapia
teraapiline on see kogu külmus
läbi Juhansonide laulu
tunnen ennast kui teedel olija
võib-olla see, kes kord karges hanges külmub
kirjanikud kirjutavad ikka endale "lõpu" ette ära
soovunelm
surra oma voodis puhtas flanellist öösärgis
rahuliku muigega
tagasi vaatamata
.....
Talvenauding
Lasen talve karget lõhna ninasõõrmeisse,
jätan esimesi jälgi valgele lumele.
Pimestavalt valge lumi kisub välja silmavee,
kõik on lage,
ainult valge lumi
sillerdab kaugele, kaugele.
Vaikus hiilib ümberringi,
rahulik on minu meel-.
Süda rinnus ütleb mulle,
et kaunid jõulud on poolel teel.
Lasen talve karget lõhna ninasõõrmeisse,
sammun oma jälgipidi tagasi kärasse.
Lumepulm minu südame sees
Taevas tuhanded tähed mu üle
kõnnin üksinda talvisel teel
lõhnav lumi
need karged kristallid
lumepulm on mu südame sees
Valgelt pruutkleidilt pudeneb pärleid
tähesära saab pruudi diadeem
kaardub taevas kui ehitud kaelus
hõbesärana helmed on keel.
Valgus voogab ja õhkab ja laulab
pruudi kleidiserv puudutab maad
päästab kammitsaist talvise tuisu
kõik on pulmas
nii taevas kui maa.
vaade aknast
männi rohelistel okstel
lumi valge seda nähes
elu haljus puhtus valgus
teevad meele tusast malbeks
ka hämaras detsembris
ööl mõnel kargel
kui metsa kohal
Suurt Vankrit härga hunti
peremees Peedut kohtad
nende kannul silm
Linnuteel ehk aastatuhandeid
veel kaasa läheb taevast tonksab
*
nagu majal räästad
millal tilkuma hakkab
mu lumevalge
talvest tardunud meel
puhtaks sulanuna
ta leian eest
kui oksal pung
läheb lõhki tund
aknad pärani on
palavusest valla
meel üleni on selle
hetke sees kuhu päike
valgust aina juurde kallab
.....
Öises linnas
Ma kõnnis öises linnas,
tuul see paitab põske,
on karget õhku rinnas,
tunne külm ja rõske.
Sa kõnnid öises linnas,
tuled mulle vastu,
nüüd pole kuskil' minna,
Sa lähedale astud.
Ma silitan Su põske,
puudutan Su kätt,
kirg südamesse laskem,
kas on see meelepett?
Selles öises linnas
on kohtumisi häid,
las need jäävad sinna,
kus nad kokku said.
- Tarmo Selter -
2022
Ole särav
Veidike tibutab vihma,
lehti veel puuoksalt langeb,
tuuleiil toomas on siia
hetki, mis külmad ja karged.
Värvid kõik kadumas vaikselt,
masendus võtmas on maad,
loodusel olla nüüd laskem,
sära enda seest leidma pead taas.
Ole särav kui hommikupäike,
veel soojem kui suvine tuul,
nii maailma süttimas väike
rõõmuleek, mis varsti on suur.
- Tarmo Selter -
2022
Mõtisklus oktoobrikuu hommikul
Peegelsiledas vees kaselehtede kuld
ja karges oktoobrikuu hommikus
me süütame lõkketuld.
Lõppes suvi oma lokkavas ilus.
Hommik äratab maailma suurde.
Tunnen kätt veel, mis paitas ja silus.
Sügis nukrana aeda on vajund.
Täna taevas on hallimast hallim.
Ma üksindust teravalt tajun.
Kuigi kõrval on vennad ja õde,
ei suuda nad tühjust mu`s täita.
Ja see on mu valusaim tõde.
Nad lahkuvad
Nad lahkuvad järjest me juurest,
neid nähagi varsti siin pole,
nad lähevad siit, kus on juured,
neil midagi teha ei ole.
Nad lahkuvad sügise poole,
kutsudes teisigi veel,
neid saatmas on kargemad tuuled,
nad lähevad päeval ja ööl.
Nad lahkuvad jälle, et tulla
päikesekiirtega koos,
kui viimane lumi see sulab,
päike soojuse meieni toob.
Nad lahkuvad tegelt´ vaid viivuks,
laia maailma tiivalöök viib,
tehes lõuna pool mõnedki tiirud,
on varsti nad tagasi siin.
- Tarmo Selter -
2022
Tore sügis
Tore sügis poeb samblasülle tuttu,
ärkab koos karge hommiku hallaga,
pilvepadja peal veel päikene tukub,
lehispuudelt kastetilku kukub.
Sügisele meeldib karge hommik,
meeldib tuulevilinat kuulata,
meeldib väikene vihmakrabin,
pilkases ööpimeduses viibida.
Kirjud lehed meeltmööda on sügisele,
vaade ilus, kui puudelt alla langevad,
mõni lehekene keerutab end õhus....
Sügis, oled tõesti kõige toredam!
Sügis
Sügisel kord lehtedega mängisin ma tuules,
mille kohinat ma puude ladvus vahel ikka kuulen,
tundes ära sügisese raagus okste laulu,
täna tuleb minuni see tuuleiili kaudu.
Lehed õhku viskasin ning silmitsesin värve -
oli punast, oli kollast hommikust, mis karge,
päiksekiired sillerdasid jääkristallilt vastu,
silmitsen veel veidikene, edasi siis astun.
Puudel lehti vähemaks jääb aja jooksul veelgi,
paljad oksad raagus puud ei kaunimaks küll teegi,
siiski tuleb leppida, ei miskit muuta saa -
sügis on me Eestimaal ju vaikselt võtmas maad.
- Tarmo Selter -
2022
Sügis
Kui hommikul vara ärgata,
vaata vaikides ringi,
kas tõesti on juba märgata
sügise loodavaid kirgi?
Kas on hommikuses udus
tunda näol karget õhku,
loodus, mis on veel elus,
vaikides haihtumas õhku.
Sügis õrnalt lehti paitab,
värvides loojanguvärve,
nii suvele vaikides näitab,
et sügis vargsi saabub jälle.
- Tarmo Selter -
2022
Muutustes
Sättides sammud päikesesse,
võid leida hoopiski kuu,
sirutades käe äikesesse,
võib tabada Sind tuul,
üllatades tugeva vihmaga,
või pehmete lumehelvestega,
raheteradega, karge külmaga,
tuua kõike, mida luua veel saab.
Kõik elus on muutumas hetkega,
ei Sina seda mõjutada saa,
püüa elada elu sellisena,
et järele jääks Sust´ vaid hea.
- Tarmo Selter -
2022
Haapsalu linna
Ükskord proovi sattusin ma
Haapsalu linna,
ikka varsti tahaksin taas
jälle sinna minna,
promenaadil jalutada
öises ehapunas,
end meretuulel jahutada
lasta koidukumas,
mille tuuled veidi kargelt
paitasid me põske,
päiksekiiri ikka lastes
oma südameisse.☀️☀️☀️
- Tarmo Selter -
2022
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
Vääritu
Käib mööda kallast nutust nägu märg
üks eemalt elu näinud nõutu eit
käib ümber- peas on häbist säetud pärg
ja meeleheide kratsib karvast reit
Ei ole seltsilist ei ole elu kaasat
tast linnarahvas mööda väänab rajad
nii ainult loodus tunnistabki draamat
ei küsi keegi miks ta pilli ajab
Na tühjendas see naine oma hinge
päev maalis vasta õhtat taeva lõkke
tilk tilga järel tekitasid ringe
veepinnal vaevu näha alla jõkke
Üks kuju lausa pimeduse veerel
käis jõest ja tõstis naisel tühjast tüli
mis halad häbitu siin kalda veerel
va nurjatu vii mujal .....