Sõnale kask leiti 108 luuletust (copied)
Kevad
Karu talveunest ärkab,
mullast lillekene tärkab.
Kuldnokk rõõmsalt vilistab,
põrnikas nüüd põristab.
Päevad läinud pikemaks,
meelgi muutund rõõmsamaks.
Kaskedel on hiirekõrvad,
pajuokstel pehmed urvad.
Rõõmsalt ojakene voolab,
taevas päike paistab soojalt.
Kõikjal linnulaul ja vulin.
Nõnda kevad meile tuli!
armastuse valu sinule
Soovin edaspidi sulle õnne ja armastust,
usun ja tean ju sinu kannatust.
Rabeleda lahti igaveseks su haardest,
kontrollimata enda suurt tahtmatust.
Igal hommikul ehmatan end üles,
lootes end leida su sülest.
Kuid kahjuks on see alati uni,
mis mind sulle mõtlema pani.
Öösel, seisad mu unepildil,
kadunud kõik me kirjutatud sildid.
Neid enam me maailmas pole,
sest kõik tules on süteks põlen'd
Koosveedetud ajad,
mis hästi on meeles.
Nüüdseks meil uued rajad,
kuhu elu meil veeres.
Hingata on valus,
kogun jõudu, et seda vaevaliselt teha.
Õhk on praegu .....
Hommik
Päiksekiired pühivad su palgeilt une…
Õrnalt kõrva sosistavad….voodist tule….
Akna taga laulab kaunis laululind…
Oma vaiksel häälel üles ajab sind…
Paitab kõrva linnu sulnis serenaad…
Aknaklaasil särab päikese kaskaad…
Sa mõistad hea… on nõnda ärgata….
Endas leida aega… seda ilu märgata…
Jood kohvi, naudid, et sul poleks rutt….
Las kestab veel…see kaunis muinasjutt
Ilus oled, kevad!
Ilus oled, kevad!
sul juustes kirju pael,
su kleit nii õhuline ja lilleline,
jala ümber tilisevad kellukesed.
Ilus oled, kevad!
Su naeratusel mängleb mahe tuul,
su häälel soe ja pehme kaja,
su silmist kastepisaraid sajab,
su puudutus-see hulluks ajab.
Ilus oled, kevad!
Päike kuldab sinitaevas,
linnupere pesa teeb,
väike ojakene lookleb,
singa-vongalisel teel.
Ilus oled, kevad!
Kasepuu end trimmi ajab,
kogub mahla tüvesse,
tüvekoor on mustjas-valge,
kask armunud on ilusse.
Ilus oled, kevad!
Samblasülest kostub hääli,
mets täis on elupraginat.
Jääks .....
Ilus hommik
Sirel on õitsend
ja pärnapuu magab,
kaskede vahel,näe lindude paar!
Täht taevas sirab
ja meri on vaba,
lainete taga on ulpamas paat.
Oi,kui ilus on hommik,
oi,kui ilus on päev
ärka,ärka mu kallis,
ulata mulle nüüd käed.
Vikerkaar vaiba on laotanud maha,
kuu piilub taevast,
sealt pilvede alt,
tuksub mu süda,
nii aval ja vaba,
oh,tahaks olla
ja jäädagi nii.
Päike ja kuu
Kasta ennast rõõmu valgevahusesse vette,
mõtle säravkuldne püha ristmärk otsaette,
jälgi taevakaart ja sala sipelgateradu,
kevadvärsket mahlakaske - lehe-lumesadu,
pilliroogu - hundinuiu - konnakudu teket,
äikse lõhna - pääsu lendu - vihmapilve leket...
Siis ei ole aega vaja tundmaks iseennast -
pole vaja muretseda, oled maalt või linnast:
sul on kodu - sul on kõike, mida ainult tahaks,
päikse kuld ja täiskuu hõbe sinu taskurahaks.
/Mari*Uri/
Sügis looduses
Kaskede vahel sügissilm piilub
ei ole siin olnud asjata
Rõõmu ta toonud ja ilu loonud
kurb tal minna- lahkuda
Iga kord,kui sügis läheb,
viskab uduloori ült',
siis ma tõttan loodusesse,
süles pintslid, värvipott
Sügis oma lõuendile,
mis otsatu ja mõõtmatu,
jätnud oma kuntstijälje,
naudin kuntsti jäägitult
Iga puu ja lehekene,
annab mulle elujõu
Oksal siutsub linnukene
Üksi ta ei ole ju
tagasi on järvel lained, pilved vees
kaua oodanud olen
lume asemel
jalge all mil rohi
kõrvus kevadtuules
teeäärsete kaskede kohin
tagasi on järvel lained
valged pilved ülalt vees
kaldal pilliroo hele kahin
sellest täitub uuesti meel
maailm ei muus ei muus
üleni vaid kevades
hüüab mu öödes
ahastuses hing ja suu
veri valust kuum
Sõja 34. päev
ma ikka veel ei saa aru
mis sunnib meid hakkama
tapma oma vendi
kuidas muutuvad äkki
sellisteks hing ja süda
me terane aru
mitte hullunud peas
oh hoia mind ema
Presidendi käsklus
seersandi sõim
iga ülemuse võim
sõduri elu ja surma üle
ja sellest piisabki pühaks sõjaks
oh hoia mind ema
hoia mind ema
*
nii nagu tubaka suitsetajad
on aetud kohvikutest ja
kontoritest tänavale
olen minagi ajas olemiseks
otsinud endale luule jaoks ruumi
enamasti olen seal üksi
harva eksib sinna ära
mõni parm õlle jaoks
küsima rah .....
Minu laul
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu mõtted minu suul.
Hanekesel hane jalad,
aol ning ehal oma loit.
Oma tunne igal kehal,
igal vaimul oma toit.
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal…
Mitu haru elupuul!
Igal armul oma sarm,
igal sammul oma king.
Oma värin igal haaval,
igal punktil oma ring…
Igal lapsel oma hing!
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu süda minu suul.
/Mari*Uri/
Tõeline sõber
Pigem kõnniksin sinuga pimedas,
kui üksi heledas.
Kas me olemegi kokku loodud,
või mul lihtsalt vedas?
Sa tulid minu juurde,
kui teised läksid.
Sa ütlesid mulle,
et sinu juurde jääksin.
Kõik teed sinuga läbikäinud,
elu algust ja lõppu näinud.
Kui sul kordki kunagi raske,
küll ma sind edasi kannan
las ma täidan ise su käske,
käin läbi linnad, kannan maske,
aga palun, mu sõbral elada laske!
Selged maikuu ilmad
Selged maikuu ilmad! Põõsail peas on silmad.
Igal hiirekõrval hiirekõrv on kõrval.
Meie sõpra kaske pole tunda raske.
Tal on haljad tukad, tal on valged sukad.
Seisab seal üks neidis. See on toomepõõsas,
oksad õielõõsas. Küsid, kus on kastan.
Kohe sulle vastan:
näe, see puu, mis seal on,
millel küünlad peal on.
Kummaline kurbus
Kummaline kurbus hinge mul poeb,
kuigi päikene paistab ja süda on soe.
Suve viimaseid päevi kokku ma loen
ja peegli ees oma kullakarva juukseid soen.
Otsin sügise märke ma taevast,
põldude, aasade, nurmede pealt.
Silma jääb riivama üks leinakask, mis vaevas,
vahest minugi pea kohal olnud on hall taevas.
Suve minek teeb nukraks meele-,
sügis on nii lähedal.
Nii raske on saata Suve teele
ja linde, kes ära lendavad,
oma kodud jätavad.
mida annavad juurde sõnad
nad on kogu aeg olemas
nagu pilv pärast talve
mu õues lehtima hakkav
kask aastatega auku
kulunud tee
loomisest saadik
hall olnud taevas
mida annavad
sõnad juurde sellele
mida näed ja kuuled
hommikust õhtuni iga päev
olemist mis sõrmede all
nagu veri soontes tuksleb
süda et lööb hing on alles
enam olema ei pea pikas
talves värsside püüdmiseks
pliiats olema terav valvel
meelel kinni püütud ekstaasist
õhetamas korraks palged
ka see leht võinuks jääda
siiski trükimustast puutumata
lihtsalt valgeks
Issanda loomaaed
Minu nimi on Eesti
seisan lumel majast väljas
nädalaid on löödud mesti
et uut kooseisu rahvas vajas;
on hääli mu 2 ketikoera seas
nimeks Mart ja Martin
tumesinist karva ja kaabud peas
mis nad käravad, ma vaatasin;
Riigikogu ehk õues mu suurel tammel
kellele ülesse haugutakse: "Kaja! Kaja! Kaja!"
on nimeks sellel oraval sinisel
keda mu lemmikutel ära süüa vaja;
tal kaasas käbid, ehk rahva raha
mida oma pesasse toob
Issanda Loomaias kisa on paha
et näriline käske loob;
vähe sellest, kuulsin müttamas
ühte pilusilmset ninasarvikut
kelle kabjad raudsed T .....
Sind ootan
Seisan toas akna ees,
südamerütm pulbitsemas.
Ootan sind,ise teades-
sa tuled,mind armastad.
Puudeharud maja ees
kõrgustesse end sirutavad.
Sooja kevadtuule käes,
lehed päiksekiiri püüdmas.
Klaasi taga muru rohelus
võilillede kollases kumas.
Lindude tiibade puudutus
õrnalt oksi riivamas.
Autosid ärevalt jälgin,
sealt tuttavat otsides.
Haaravad silmad neid kõiki,
seda õiget leida lootes.
Ei jahtu kirg rinnas,
tahan sind endiselt.
Rahutu keha janunemas
su hellituste järele.
Kuumi suudlusi igatsen,
kallistusi veelgi ihkan.
Ootan südame põksudes,
s .....