Sõnale katki leiti 204 luuletust (pop)
Oma lill
Ehita oma lossitrepp
nii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.
Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui tornitrepp
juhtub olema katki...
Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja lä'eb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.
/Mari*Uri/
Pühendusega
Meeled valutavad Sinu kurbust, silmi
Mis Su katki tegi? Kes ei hoidnud sooja?
Võib, ma terveks ravin? Näitan metsi, pilvi
Lihtsalt luba olla Sinu uuekslooja
Täna lamad, kuna käia ei saa jalutu
Silmad pisarais ja ajalugu süles
Homme avastad- kõik halb on juba talutud
Las ma naeratan ja korjan Sinu üles.
Saad nõnda Nägijaks ja märkamatult taipad-
Kõik ei heegelda Sind valumustris vesti
Veel tuleb raskusi, kuid luba- las ma aitan!
Tulin selleks, et saaks jääda- Igavesti.
Sünnib arusaam, muu aeg seab ise paika
Varjud lahkuvad, sest iga ilm on vahelduv
Taas hakkad .....
Süda ja poti
Südamed on erinevad -
erinevast puust,
nagu linnulaulukesed
erinevast suust.
Südamega hindamine
selgelt libe tee:
arvad, mis on esimene -
teisel viimane...
Südamega loodud suhted
tihti lä'evad katki -
pole sellest südamest ju
kasu vähematki…
Südamesse tihti võtad,
mida pole vaja -
ja siis leiad kannatamas
enda kogu aja...
Südamlik on liiga pehme
väga mitmel puhul -
süda liigub liialt tihti
kohalt karmil juhul.
Süda on kui lilleke, mis
aina kastmist vajab,
muidu ta su enneaegselt
hauda ka veel ajab...
Süda olgu nagu pärl, mis
pärlikarbi sees -
peid .....
NALJAPÄEV
VIHMAPILVEL TULI MÕTE
TÄNA MITTE NUTTA,
MUIDU JÄÄVAD KUMMIKUTES
LAPSED KINNI MUTTA.
MÕTLES - LASEN HOOPIS ALLA
PAKSULT LAIA LUND,
SAAVAD SIIS APRILLI TEHA,
KUI ON KOOLITUND!
ÕPETAJA PALUKS VÕTTA
LASTEL KOTIST KÄÄRID,
SEST ON MEISTERDADA VAJA -
TULEMAS JU NÄÄRID!
LAPSED AGA RAPUTAKSID
PEAD JA JUUKSEID MÄRGI,
SEST ET KATKI KOOLIMAJA -
VIHM EI JÄÄNUD JÄRGI!
/Mari*Uri/
HÜVASTIJÄTT?
ÄRA LASE MUL MINNA!
ARMASTUS ÜHA MUS PÕLEB
EHK PÄÄSEN SU SÜDAMELINNA
KUID PRAEGU MU ÜMBRUS ON KÕLE
ÄRA LASE MUL MINNA!
SU TUNNETEST POLE VEEL VILLAND
POLE TAGASIPÖÖRDUMIST SINNA
KUI KATKI ON ÃœHISED SILLAD
ÄRA LASE MUL MINNA!
HOIA KAELAST MUL KAHE KÄEGA, KUULED!
JA SUUDLUS PITSERIKS VAJUTA SUULE
ÄRA LASE MUL MINNA...
ÄRA LASE MUL MINNA!
MU MÕTTED ON MINEKUVALMIS
KUID KUI LASED MUL MINNA
SIIS POLE EI MIND EGA SIND, MU KALLIS
ÄRA LASE MUL MINNA...
Munade koks
Koks, koks, koks . . .
See on muna poks.
Kellel ennem katki lä’eb,
Omast munast ilma jääb.
Koks, koks, koks . . .
Kelle muna – loks
Peab mulle vastu,
Palun ette astu !
Koks, koks, koks . . .
Anna veel üks toks –
Juba pragu ongi sees :
Mina jälle võidumees !
Ja lõpus kedagi rääkivat kuulsin...
Peeglisse vaadates paistab praokil silmast pisar,
otsmikul kortsud mu nahast kooruma on visad.
Mu katkiste huulte vahelt kostub vaid ohkeid
ja hinges rebenevaid haavu kuulen aina rohkem.
Unistus laulda on minetan'd mõtte,
kadunud lootus, mis langes siia jõkke,
kus kividel põhjas on koledad kärnad
ja suvel on mõlemad kaldad siin härmas.
Püüdsin sind hüüda, et pääastaksid mind,
kogu hinge andsin ja röökis mu rind,
kuid tuulega igavikku kadus mu püüd
ja lõpus kedagi rääkivat kuulsin, et õnnelik oled sa nüüd.
Eva Pärnits
ÄRKAMINE
Öö tekina kattis mu hinge
Mu süda kui katkine klaas
Päev jätkuvalt käis oma ringe
Kuid ma olin põlvili maas
.......................................
Keset mustavaid varje sind näen
Siis kuulen, et hüüad mu nime
Sulle vastu ma sirutan käed -
Oled mu armastus, oled mu ime
Sa tõid tagasi ellu mu tahte
Musta nukruse loopisid tuulde
Hommik kosena kuldab meid kahte
Sinu suudlus on jäänud mu huulde
Sina
Su nägu ja hääl ja lõhn ja soojad käed…
Su kaunid südamelöögid,
Sind ümbritsev maailm, mis näed…
Ma elan su imelisest lõhnast,
Ma suplen su hallides silmades…
Unistan vaid sinust, kuigi oled kõigest mälestus,
Elad siiani mu südame kildudes…
Su silmad ja mõtted ja tunded ja naeratus…
Seda kõike kaotada… Oli tõeline õnnetus…
Ma puudutan su nägu,
Ma suudlen su naeratust…
Kuid oled kõigest elutu kogu
Nendel katkistel, räsitud piltidel…
Siis, kui sa läksid...
VIHM VIBUTAB SÕRMI
JA KÃœLM KAUNISTAB NEID
MUST HETK MINUS ENDAS
ÃœMBER HELEDAID TEID
ÜHEL TEEKÄÄNUL SILMAN SU SELGA
LUMES TAMMUMISJÄLJED ON MAAS
HING AGOONIAS MUL VÄÄNLEB
SÃœDAMES KATKINE KLAAS
PALVESSE KÄED OLEN PANNUD
LAPSESILMADE REBESTAV HETK
LUMMETUISANUD TEERAJA ÄÄRES
TAJUN - ALGAB UUS ELURETK
Inimeselt Inimesele
Puudutaksin sind, kuid kardan- miski läheb katki
Vaatan vahel salaja ja piisab- hakkab soe
Sa ei tohi haiget saada (mässiksin su vatti)
Hoiaksin kui vääriskivi juveliiri poes
Ma ei sooviks vastuteeneid, vahel lihtsalt paita
Poleks tarvis enamat, sest vähe ongi palju
Ole kasvõi sõber. Usu, sellestki mul` aitaks
Kui sa väsid, luba olen ise sinu kalju
Nii ma ütleks. Leiaks hetked, olukorra, aja
Ilmselt seda kuuledki, kuid mitte minu käest
Hooliksin sust lõpuni. Või pole nii ehk vaja...
Kartuses sind kaotada ma parem ise läen.
(Heliriin Puistamaa)
Kiusamine
Kuhu ennast kaotada
kui teised mind ei talu
kel südame saan paotada
kus peita enda valu
Miks taluda on teil nii raske
mu süütu rahulolu sõõm
miks minu pisar mööda põske
on teie igatsus ja rõõm
Kui keegi samuti teid suruks
maadligi oma talla all
kas poleks nii et läheks puruks
hing teilgi habras kui kristall
On kõigil maksta oma hind
kas kiusajal on äkki hea
ta käes on katkitehtud hing
kas parandada teab- ei tea
Miks on su käes kui pole loonud
mu õnn mu rõõm mu elulust
Kas lõhud sest liig vähe saanud
sa oled elus armastust
Kaks sõna või kolm koputust
sinu uksele
sinu katkisele südamele
ja mahe naeratus,
milles puudu on vajadus
sind puudutada,
sind veel kord armastada ...
Kaks lubadust või kolm unistust
sinu unedes
sinu väsinud simades
ning magus igatsus,
kust pääsu pole tagasi
jääb kõlama vaid vabandus -
meil otsa sai armastus ...
Katkised poolused.
Taas mu tunded riivavad mu südant
olen su iha küüsis kui haavatav jänes
õrnalt eemale hoides, mõtlen sinule
tehes seda viga, korrates aina rohkem.
Süda ja mõistus teavad et ei tohi,
kuid mu kaks poolust,
rebivad end lahti teineteisest,
minnes ja tehes vastastikuseid tegusi
Taas lähen kaasa poolega, kes
igatsedes, lootes ja unistades
su head süda, hinge ning
olemust tahab.
Teist ma vaevu kuulan, mõistusega ma tean,
et tal on õigust, kuid süda ihkab sind, mu kallis
Olen sind tahtnud algusest peale
kuid enne viimast võitlust ma sinust ei loobu veel.
Äravisatu
KÜÜNLA VÕBELEV VALGUS ELAB MU SEES
HING VÄRELEB SAMAS TAKTIS
TEAN - SINUTA PAREMAD PÄEVAD ON EES
KUID MISKI ON SIISKI M`US KATKI
SOODE KESKELE VISKASID ÄRA MIND
NÜÜD ÜRITAD JÄRELE TULLA
KAHTLEN - KAS ENAM VAJANGI SIND
VÕIN VABALT SIIN EDASI OLLA
TEADES ISE VAID MINEKU RADASID
HOOLSALT VARJAN MA VÕÕRAILE NEID
EI VAJA MA VALESID SADASID
ET EI KORDUKS, MIS OLI MEIL
"Haiget tegemise tagajärg (tunnetega ei mängita)"
Miks ütlesid, et armastad,
kuigi tegelikult ei armastanud?
Ma ju arvestasin sinuga,
kuid sina vaid mängisid minuga.
Palju õnne! Nüüd on see käes!
Minu valulävi sai ületatud.
See on haiget tegemise tagajärg,
loodan, et õpid sellest midagi.
Miks, miks, miks...
mõtleb Väike Tydruk kaljuserval.
Täna öösel on torm,
kuid pole kedagi ta kõrval.
Pole kedagi, kes lohutaks,
pole kedagi, kes mõistaks,
pole kedagi, kes armastaks,
pole enam kedagi ega midagi...
Hommikul ongi hoovus
randa puistanud väikese neiu...
Kaljuserval istub nüüd poiss.
Tema mõtted .....
Mälestuste allikas
Istun mornilt mõtete metsas, mälestuste allika äärel,
näen sinikaid ja vere plekke, enda tuimaks jäänud jala säärel.
Mu katkised jalad, mind enam siit ära ei kanna,
mulle mitte miski enam paranemise lootust ei anna.
Inimene, kelle pärast jooksen verd, ta on mureta,
kuid mina vindun ja olen mure sääskede pureda.
Kuu peegeldab ta nägu, sillerdab temast allika pind,
puruks rusutud kurbusest on mu rauge rind.
Vileda tuule keerutav hingus,
ta nime mu kõrva vingus.
Kunagi ammu, ta ilusad pruunid silmad,
muutsid ilusaks mu kõige tormisemad ilmad.
Kunagi ammu, .....
Sõjatandri punane vaip
Ma tunnen valu, kuid mul ei ole enam mõtet karjuda,
nende lendavate pommikildude eest meeleheitlikult varjuda.
Laiba lehk lämmatab hinge ja mitte keegi mu valu karjeid kuule,
enam ei saa ma iial enda kaunist naist suudelda ta magusale suule.
Mu suus on pritsinud pori ja vere segune maik,
vasaku jala asemel on vere ja muda maaliline laik.
See mille peal rooman ei ole maa, vaid mu vendade laibad,
nad on kõik auklikud, lõhki rebitud kui viledad kaltsuvaibad.
Ma tunnen laiba lehka ja põlenud naha haisu,
mu sees viha pulbitse ja tapahimu vaid paisu.
Ma kuulen tankide là .....
Mina tahan
Ma tahaksin asju loopida
aga siis nad lähevad ju katki
ma tahaksin sõnu loopida
aga siis nad lähevad ju katki
Ma tahaksin jalgu trampida
aga siis nad ei taha kuulda
ma tahaksin käsi vehkida
aga siis nad jälle ei usu
Ma tahaksin vaikselt olla
aga siis nad vaatavad viltu
Ma tahaksin täiest kõrist karjuda
aga siis nad panevad kõrvad kinni