Ootan tuultelt sõnumit, kirjatuvilt kirja, seniks lihtsalt elan ma, kõiki päevi loen ja panen kirja.
kõik muu kui kaob jääb siiski alles me armastuse valus valgus ta õitsemise ärev algus mis ajapikku kuldseks värvub päeva sisse vaob hetke sisse vihmana valgub
Leinakask nutab mu akna taga Vaikselt ta koputust kuulen. Pea tõstan kirjatöölt,vaatan,sa magad küllap sa pead seda tuuleks. Sina ei kuule kaskede nuttu, sa ju ei kirjuta luulet...
Akna taga passib pime öö- Mul pooleni on kirjatöö- Mõtted kummitavad peas- Valguskartlikud on mõned read-.