Sõnale koit leiti 94 luuletust
Armastus jääb püsima
Päiksetõusu kinni hoidsin
iga oma meelega
Päiksetõusuga Sa kaasa minna tahtsid-
Minu juurest ära minna, lahkuda
Kuid päiksepuna tasa tõusis
taevas kõik lõi veretama
Hakkasin Sind vaiksel viisil
tahtmatult üles äratama
Su uni oli nõnda sügav
vaatasin Sind ainiti
Meid armastus on ühte köitnud
viimse hingetõmbeni
Aga päike, see käib omasoodu
kord vajub ja tõuseb jälle ta
Mu kallike, taas päike loojub-
Näe! Taeva all on vikerkaar!
Iga kord, kui päike tõuseb,
või kui vajub looja ta,
siis ma hüüan järel talle
Hea,et olid ja oled olemas!
Armastuse raievang
Ma vajan kallis sind ma vajan
ma vajan sinu armastust
ma vajan ühte sõna imelist ma vajan
ma vajan ühte luuletust
mis sees ma sinu tarbeks kõlan kajan
jah seda sõna sinu tarbeks vajan
ma vajan tähti sõnu lauseid
kust küll saan
end õhtu hakul õue ajan
Kust saaksin õiged sõnad just
seal ülal taevas tähed lademeis
ma ronin kõrgel künkal kust
saan taeva sirutada käe
saan püüda tähesademeid
saan sõnadesse taevalise väe
Ma künkal- vana kalapüügikahv
on käes ja teises mõlkis ämber
jah algab tähesadu algab jaht
ma keerleb pöörlen karglen
tähed sà .....
Eha?
Tuli omalaadne neid
nõudis kirge jahtis tuld
leekveil silmil sädemeid
miks just mind ta võttis letti
otse vastu küll ei old
tahtis meest või marionetti
Minus polnud küllalt jõhkrust
teda enda omaks teha
suhe sulas suvesuhkrust
jättis sügisesse külma
saanuks justkui koit ja eha
suuga suud ja silmast silma
Elu käib kui aastaring
kaksteist kuud ma üksi koitan
tuleks jumaline hing
tuleks minu armuvaldjas
kaua hoitud armutoitu
jälle kõneleks mul haldjas
Ei tulnudki see aasta
näeme hiljem
pold eha ta kel komme naasta
käis üsna inimeste rada
kirg leek .....
Ehast koiduni
Leegid tegid tantsu
öises hämaruses,
ehakumas saabub
Koit oma eheduses,
luues lõkkevalguses
siis uue aasta leppe,
et igal korral saabudes
ta Ehal palub kätt veel
ajast aega igavesti,
lootuses kord näha
Eha kaasa tulemaski
koidukiirte taha...
T. S.
Ühel heal päeval
Mis toimub?
Mis ainetest sa oled toitund?
Kas sellest neuroosist üldse toibud?
Ootan koitu kui hinge puhastust,
vabadust, mida vähesed on tabanud,
armastust, mis poleks kasu ahne alatus,
et paljastuks, mis sügaval sisimas varjatud,
ei vaja uut, kui vanas veel kinni, pea teeb ringi,
virvendavad pildid, keegi siia pea sisse pistis,
miskit, mis määras mu lindpriiks..See lind on prii,
silmis tihti sihtisin avarat avarust, ei mingit kavalust,
kanaldus, teile kes te sügava vastu saamatud,
sörkige järgi- minge närvi, piisavalt meelehärdi,
et märkamatta jääksid enamik värv .....
Kevade bluus
Juba linnukesed väljas laulavad
asotsiaalikesed pargis vedelevad
lume alt on sulanud miinid
need on pargielu ikoonid;
õues läheb roheliseks
see teeb issanda loomaaia eriliseks
ja see sobibki Eesti mehele nagu mina
kõik toimib loodusfilmina;
Väinod autos joovad
kevadet nad kuulutavad
lendas klaasist välja üks raip
tere, palun tuvastage onu laip;
peernartel lõhnavad lillekesed
tüdrukud õues on nagu pääsukesed
Koit Toome neil kannul käib
zooloog tal jooksuaega diagnoosib;
tulemata ei jää maipühad
klaaritakse ära seisukohad
EKRE koguneb päälinna .....
Kollisioon
Ma seisan ristil- ristmik vaeb
mind võtta- kuradile saata
Teekäijal hinge puhtust kaeb
siis kutsub edevuse laata
Käib tehing kummalises tehtes
ma midagi ei võtta tohi
mu jaoks on edevused ehtes
kui loobun ise süüdi ära ohi
Päev viimse valge valab ära
viib meeletused silmist must
on sosinad ja salapära
uus ahvatlus kesk pimedust
Just siis kui laabub meelepiin
uus meelekindlus uus moraal
kuu tuleb näitab kes on siin
täis kiusatusi tuba saal
Ei tohi murda lilleõit
kuid süda ahastuses tingib
Ma sunnin südant- minu võit
hetk hiljem võta- ennast king .....
Fragmenteeritud
Hiline hommik, kui und luupainajad kontrollind,
kõik see oli umbluu ja ei toimind, tagasi hoidsin,
inspiratsiooni toitsin, ootan mil päev koitis,
jälgin sees hirmu mida toovad need tondid,
nende keskel teki alla kobin, lastes olla psühhoosil,
las hauguvad koerad, las ülbitsevad nolgid,
austust rahaga soetand, ihnelt ahne kiirelt noppind,
noore ja värske, üle end kavaldamas pää sees,
kujutlusi uskudes enese pettusest ei pääsend,
kõik nii väiksed, kandideerimas uueks päikseks,
lõid siin häired, dikteerimas luues räiged, päitsed,
ohjata suutmata, korraks ka kuulmata,
.....
Udu
Udu on langenud maha
ja maailm puhkab valges-vatises rahus.
Eha alati parem on päevast
ja puhkama ta rinnale vajun.
Valge loor mu ümber on kaitsev
ja koitu ma näha ei taha.
Hoia mu viimaseid tundeid
su pärast eilse jättagi võin maha.
Õrnalt su sisse ma vaatan
ja osa ma saan su valust.
Nii lihtsalt sa ennast kaotad
ole see öö, sind ma palun.
Ennast sa kõigile jaotad
kuid peitu jääb midagi oma.
Su südamelaekaid ma paotan
ja nii palju leian endalgi sama.
Tavaline
Seltsimees kommunist,
Põhiline reetur tänapäevane kolumnist,
Kuulamast loobusin, inimkonnal lootust ega vist,
Nõnda mängin vaid tähelepanelikele kõlarist,
kuidas minujaoks lõkse eirata võimalik,
nii mõnedki eksinud mind põlgasid,
kuigi nende elu on vaid võla stiil, mõtte laad,
mis orjaks viind, sind uskuma ei kavatse panna,
juba eoses oma ürituses otsustati alla anda,
kui liisiti ja võeti laenu kasvõi pangast,
Rumal end alati targaks arvab, kui töö kaotad,
Siis näed mis su ahnus maksab, lend on madal,
kui terve elu vaid kogutud maist vara, nupp ei noki,
pea ei .....
Luulepaelad
Luulepaelad köidaksin kõik ühte,
üheks pikaks palmikuks,
palmik lendab pilvedesse,
luule tema järele,
nurmedele,aasadele,
luule tema järele,
tuulele teeb tuule alla,
luule tema järele,
laskub mere sügavusse,tõuseb laineharjale,
luule tema järele,
maandub minu südamesse,
luule tema järele,
nutab,naerab,ohib,oigab,palub
luule tema järele,
palmikusse köidetuna ,ei ta jäta
rahule.
Luulepalmik tahab vabaks,
vabaduses hõisata,
sahtlipõhjast välja saada,
piire tundmata,
ei nüüd kokku saakski köita teda
enam,kui siis,-ainult iseendaga.
.....
Need päikesega hommikud
Need päikesega hommikud su süles,
kui ajasid mind vastu koitu üles...
Need kastepiisapärlitega kõrred,
need linnulaulu kandvad oksaõrred...
Need vaikusega vürtsitatud toad,
kus omaette olemise load...
Need ämblikniidipeened suhtevõrgud,
kus tiibadeta kõige kohal kõrgud...
Need avatud ja lukkudeta uksed,
otsaesistele varje loovad juuksed...
Need metsatukka peitu viivad rajad,
need küsimused: kas mind ikka vajad...
Need viljapõllul kummarduvad pead,
alleede hämariku pimeduses read...
Need kohtumiste oodatuimad teod
ja lahkumiste hetke sõlmis peod...
Need pà .....
Ära veel tule
Iga kord kukkudes kasvatan tiivale
veel ühe sule.
Iga kord tõustes kirjutan liivale:
Ära veel tule!
Ära veel lasku, sest päike on pesas
ja pikutab koit.
Ära veel valgu, sest linnud magavad kesas,
seemneis valmimas toit.
On pooleli puudeta pargid, lahtised katuste kivid
ja värvitud villad,
viltu teeristide piirete rivid, lilletud veerede peenrad
ja lõputa samblased sillad.
Veel on hingeta uksed, ilma raamita avata aknad
ja peeglite pildid,
kuldvõtmeta lukud, suure alguse täheta
nimede südamesildid.
Ära veel tule, sest salaja seotuna keegi vabalt
ei lenda, ei .....
valgusfoorid
valgusfoorid pimeduses vilguvad
majakana sõiduautodele maanteel
vihmapiisad sabistades tilguvad
südamelt ära koduigatsuseks veel.
võõras peatub öös võõra kõrval
tundmatud näod udustel akendel
iseenda tunned ära pilgul õrnal
samad tuhmunud elujooned on palel.
viimaks on koitmas varajane koidik
teelahkmel jagunemas tee kahte suunda
jalg pedaalil puruneb kiirusehoidik
saatus kameeleonina end hetkega muudab.
valgusfoorid pimeduses tasa vilguvad
härdaks kisub meel nii külma õhtu eel
pisarad inimesteks hingedesse tilguvad
udulooris kujudena kodu poole alles .....
Armumise tõde ...
Sinu jaoks pole olnut , vaid - olevik sind köitis,
hing harjus meiega ka mina ilma sinuta ei saa.
Mind valdav kurbus laine , üksindusse - heitis,
armunute saarel , jalgealune kadumas on maa.
Miks lootust jagasid , mida endale - veel vaja,
õnnehetke koos siin, enam iial tabada me või.
Tühjus ümberringi täita , võtab väga pika aja,
tõe üks armastab teine lubab teha seda,nii tõi.
Me vahel kaugused , tal läbimatud vahemaad,
kuid kujutluse unelmais mind, harva külastad.
Hoidmas kinni pole , mered , riigid , ega teed,
kui takistus sisemaailm , meil erinevad - need.
Ha .....
Murran vabaks
Nuga paremal puusal, kaelas aventuriin
tulen jälle su juurde, juustes lõhn viirukist.
Võtan randmelt mookaiidi, surun su pihku
ja ütlen, et enam me eales ei kohtu.
"Sinu valik, tead - nõiad lähevad tuleriidale,
mina ei lähe," ohkan, toetun uksepiidale.
"Ma oleksin võinud sind armastada, mees."
Sa väldid mu pilku, põrandat vaadates.
"Täna keskööl ma lahkun hirvena siit,
anna andeks, et üldse me teed ristusid."
Sa ei vasta, ma pöördun, kuid kuulen siis,
kuidas sositad, et sa ei unusta mind.
Seisatan hetkeks, tean me enam ei näe
ja .....