Sõnale konn leiti 471 luuletust (uued)
inimene
kogu selle rahutuse keskel
iseenda aja oma loomusega
milles iga päev asume
tahab inimene ikka veel olla
aus rõõmus õnnelik
millise koorma on ta sellega
võtnud oma õlgadele millal
hakkab ta aru saama et säärane
ongi tema olemus taeva all igavesti
et ajuti õnnestubki tal olla
nii ühte kui teist teadmata
seda tuleb teha igal päeval uuesti
et selline ongi inimese pärisosa
sama loomulik nagu on maa peal
tuul ja vihm päikese paiste
looduse igavaeses ringkäigus
põlvkonnad vahetuvad
aga kulgemine jääb samaks
Loodus minu ümber
Soe tuul mu kõrvu paitab,
lilli täis on metsaviir,
linnupoju pesast ärkab,
kuldne on esimene päikesekiir.
Kasteses rohus jalg astub,
õhk taevalikult värske on,
lombis konnakene krooksub,
ilus tiik ta koduks on.
Lilleõielt lendu tõuseb liblikas
hea tunne hinge silitab,
süda sees mul laulab,
silm ilu kõikjalt püüab,
mul kevad vastu hüüab!
lagendik kulus
nagu ema last
heldinult vaatad
kuidas lagendik
kulus vasikana päikest
joob uus rohi saaks
kasvada nii ülase
õitsemise lähemale
päevadesse toob
pärast halli talve mis hetki
heledaks jõe ääres
valgete toomingate
all loob
*
täna on luuletuse
kirjutamiseks halva
karmaga päev
sõna kinni võtta ei
taha kuidagi käest
mis siis okstel aias
õite pungade paisumine
akna all suu pärani
igal lumelillel
vähe oli neid kes öelda seda
valjult julgesid keisrinna õukonnas
ütlen ma endale 1200 aastat hiljem
„Padjamärkmeid“ õhtuti
.....
Tähtis... sina... tee
Öeldakse
tähtis pole sihtkoht
tähtis on tee
Teest veel tähtsamad
on löökaugud
siis võib olla kevade
Siis võib
võibolla maurata
võib võibolla tükke teha
võib sind unedes kimbutada
Võin kõike mis keelel
mis meelel
mis seintele soditud
Võin sind- võin ennast
südame kujulise ukseavaga
üksikkambrisse lukustada
naljaviluks
Võin auke vältides
joobnuna vingerdada
võin valehäbi tundmata
neisse kukkuda
Sisse kukkudes vaid muiatakse
tähendusrikkalt kaasatundvalt
et ju see oli vältimatu
paratamatu
Tean kuhu lähen
aga pean meeles ka tähtsa .....
Märtsikuu deprekas.
Kõnnin õhukesel jääl,mis puruneb mu jalge all tuhandeks killuks.
Ei,ma ei kuku vette,sest võtan depreka tablette
ja eemal juba kallast näen
Enne kaldale jõudmist peab roomama mudas,
Kes jõuavad välja näevad
homset päeva
Kes,ei,võtku endale kass.Kõik koerad ei ole ju Laikad
Üks tablett kõiki ei aita.
Tõmba eest jõulukardinad,et sisse saaks tulla märtsikuu päike.
Maailm ei olegi ainult hall,leia üles kevadvärvide läige...
Tormiline elu
Kirgede torm ja klatšijutud
kes ütles, et maal pole elu?
Väljaütlemata sõnad ja tegemata teod
nüüd kütavad sektoris melu.
On ülemus äkitse möku
alles seisti veel samal pool joont
ja naabrid kõrvalauulist
ei oma vähimat õigluse soont.
Me ise nii tragid ja õiged
seismas kogukonna asjade eest.
Kui heidaks ehk pilgu peegli,
kes vaatamas vastu sealt seest?
tri:nu
Immitsus
Vaikne olen olnud väga pikka aega
Mõttetööga pole näinud väga palju vaeva
Olen istunud ja kulutanud aega
Olen tulutult enda sisemuses kaevand aastaid, kuid ja päevi
Kasutuna ehitanud enda mõistus kui super allveelaeva
Emotsioone tundnud ja lasknud endal naerda
Pritsinud reaksioone
kustutasin meie armastuse joone
Hoidnud varju
Tapnud ennast palju
Ülemõtlemisega harjund
Rohkem kui keskkonnas valjus
Olen muutunud selliseks
Söömisega hävitanud tervise
Olen olnud kõrk kui teine oli nõrk
Bioloogia ema päike ja keha veri
Elukogenud see tähendab olla mõtlik ja segi
Kanpai, Rõivas!
Eks jälle uudised kihavad
et alkoholi täis keegi
kriitikud kõik susivad
kuidas oravatel jätkub privileegi;
ja selleks pole keegi muu
kui Taavike Rõivas
käbi asemel matsub etanoolist suu
lennuki ja meedia ära hõivas;
kaugel idamaal, kus täpsus
puhtus, kord ja muu kiiks
on võõrastelt ülim ausus
aga vastuoluga sinna saaks;
Rõivasel keelati maanduda
kes oma tiivad külgedel sulges
ühest puu otsast teise hõljuda
põdra metsas vägijooki võtta julges;
ja Tsahkna laiutab käsi
mis ikka Yookole vastab
vabandusi anda ei väsi
et Taavi oravarõivast maha võtab .....
Tihase austamise lauluke
Tihase laul on kõigile üks,
oled sa tüdruk või ulakas jüts.
Oled sa rumal või oled sa tark,
ise kas kõnnid või abiks on kark.
Laulab ta hüti ja eramu taga,
tal pole "milleks?" ja tal pole "aga..."
Olgu kas meeletu, olgu kas vaga,
olgu või koguni sarved ja saba.
Temal on savi, sest temal on sits,
olgu teil pealegi Haapsalu pits!
Tihase laul on kõigile üks -
kaabu kas peas Sul või hipsteri müts.
Tihase laul on siiras ja vaba -
tasuta käes,
Sinu akende taga...
Paar
Kas läbi udu paistmas veel
on miskit ilusat?
Näha vaid on lombid teel
ühes minuga.
Vaatan veidikene veel,
kas ehk kaugemal
on midagi mu teel
alla langemas.
Kõnnin veidikene veel,
näen, ta tuleb taas,
kohtudes sel´ metsateel,
on ühest saanud paar.
- Tarmo Selter -
2024
Ööpimedas
Universumi seest puhuvates tuultes
ühtäkki sees on midagi sa tead
su poole pöördund silmades ja huultes
on sulle miskit olulist ja head
Hetk oli sulle armuks mitu tundi
need käsivarred salliks ümber põimind
siis miskit üsna tavapärast sündis
siis tuli saatus tavaliselt lõi sind
Sa ärkad mõru pill on maitstud süljes
end väänad kiirelt kaisutavast kaenlast
need käsivarred vaenajal on küljes
ja sina oled magatanud vaenlast
Ööpimeduses lamad- puudub uni
öösisemuses kõnnid- kannad risti
miks puhata ei lastud hommikuni
miks soojast sülest külma kätte ki .....
Minu Eesti
Siin on Su mullased vallid,
järgi jäänd´ metsade viirg,
jah, jääd mulle alati kalliks
sinitaeva laotuses siin,
kus elame, rajame kodu,
austame omade keelt,
kõnnime isade radu,
olles oma emade meelt.
Hoides Sind südame sopis,
mängides hingede keelel,
ridades välja Sind toongi,
oled mul alati meeles.
- Tarmo Selter -
2024
Pika linaga
On veebruar ilus kuu
ja naerul on rahva suu
vastlakukkel, supp, leib ja kama
isuäratav retsept pühadel sama;
krossirada ja ATV
ning palju palju lund
enam paremaks ei lähe see
võidusõidu tund;
piip on ees, põleb roheline
ilma kiivrita gaas sisse
võtab hoogu sohver selline
palju takistusi rehvide jalutsisse;
kordi 1,2,3
lendab lund, veri ja tolm
kordi 4,5,6
ikka kihutab päris tuus;
nüüd 7,8,9
annab masin peksa
nüüd 10,11,12
ei tehta välja neist;
kes mäest alla sajavad
erinevas eas põnnid
masina rataste all lendavad
kõik need kõnnid;
jääb al .....
Talv lahkub
Natukene talve jäänud veel,
tal jäine silm ja jäine on ta meel.
Oh tuleks natukenegi lund veel,
ja kataks kinni mured kõnni-ja sõiduteel.
Muidu talv on olnud kena,
lusti täis ja rõõmusäras.
Jõuluaeg-, see kõige kallim oli,
iial meelest läe, ei tohi.
Hinges Natukene valu ka,
et talv hakkab ära minema.
Kuid kevade igatsus on suurem,
ta valu silub
ja on su südame juures.
Libedad teed
Kõikjal kõnniteed on kiilasjääga kaetud,
sõiduteel ei ole käia lust.
Helkureid mul küljes mitu,
nad on üsna lähestikku,
et autojuhid märkaksid mind-,
igal elul on ju hind.
Ikka tasapisi tatsun,
kõnniteel seal keegi ei astu.
Ei ma ole kahevahel,
kus libedaga kõndida,
sest helkurid on need,
mis aitavad mind sõiduteel märgata.
Mõni autojuht mul heatahtlikult naeratab,
pidurdab,
pead noogutab
ja siis kiirustamata edasi kulgeb
tema tee.
Tunne hea mind valdas üleni
ja murelik meel kadus kiiresti.