Sõnale laine leiti 289 luuletust (parimad)
Peipsi ääres
Ma jätsin oma jälje Peipsi randa
kui vesi soovib võtku enda kanda
Ma jätsin oma pilgu laineliiva
eks tule tuul kui tahad sealt ta hiiva
Ma hinge jätsin karbiklibukalda
vihm uhub- aegu oodata ei malda
Ma jätsin ennast roo ja rüsi vangi
nii keeruliselt lihtne Peipsi ongi
Eesti keele ilu ja valu
Eesti keel meie oma emakeel.
Nii kaunis, nii habras, nii kaduv,
Nii kaunilt edasi kanduv.
Selles keeles on kuulda me paksude metsade kohin, lainete mühin ja Kaljuste helin
Selles talletunud on esiisade jutte
ja kaugete aegade keelt.
See on kui meie salakeel, keegi ei mõista ei aru saa.
Üks väikene rahvas vaid tunneb ja teab ning südames edasi kannab.
Selles keeles on kuulda me valu, orjus ja ikalduse,
aga ka vabadusjanu ja võiduhõigete noot.
See on ühe sitke rahva põhjamaine ja haldjalik keel.
See kestab me ajas ja ruumis ja rahva südameis.
Imeline kevad
Puudel õiepungad kissitavad silmi,
ere päike kiiri pillutab.
Samblasülle kukkund vihmapilvi,
vihmaussid mullas sügaval.
Kevadtuuled õõtsuvad,
vaikne on metsamüha.
Meri tasa lainetab
laineharjal näkineid magab.
Kevad oma võluga
aina meelitab.
Minus miskit pakatab,
hing lööb õitsema.
Kiri kallile sõbrale merelt
Katsun Sulle külla tulla
mu armas, kallis sõbrake.
Hetkel veel Sust kaugel viibin,
mõned miilid jäänud veel.
Sa ju tead, et merel olen,
ööd ja päevad lainetel.
Laineid murran, kuid mitte sõprust,
iga päev püsid mu mõtetes.
Kui ma ei jõua koduranda,
siis tea, et tormituuled on mu teel.
Siiski püüan kõik ma endast anda,
et õigeks ajaks jõuda koduranda.
Oleks hea Sind näha sõbrapäeval,
ilus kink see oleks minule.
Juba ette mõtlen sellest päevast
ja kuidas me seda rõõmupäeva jagame.
Olen
Ma pole küll meremees
kuid laineharjal tahaksin sõuda.
Ma pole küll jahimees
aga osa saagist tahaksin nõuda.
Ma pole lendur
kuid julgust tahaksin kanda.
Ma pole filantroop
aga endast kõik tahaksin anda.
Ma pole mägironija
ent tipus tahaksin käia.
Ma pole kaevur
kuid teemanti tahaksin leida.
Ma pole ehitaja
kes samba püstitaks nüüd.
Ja pole kohtunik
kes tunnistaks kellegi süüd.
Aga ometi kõike ma kogen
ja unistus seisab mu ees.
Kõige tähtsam on see kes ma olen:
Isa, Poeg ja ka Mees.
Vintsutatud maa
Vintsutatud maal
Sitkeks oleme saand
Nagu tammepuud
Nii tugevad ja sitked
Juurtpidi mullases maas
Me tugevad kui kivised rahnud
Ükski tuul ei muuda meelt
Sinimeri,mis lainetel tuksub
Kõik see,on meiega veel!
Ei hingest saa kaotada usku,
kui laiali on pillutud ilm
Me hoiame ikka kokku
Hoiame seda,mis on!
Enam ei kokku-,ei lahku
Aeg rööpast meid välja ei vii!
Palju õnne, kallis
Palju õnne ja naeratust Su hinge,
südamesse rõõmu ja rahu,
elu see teeb ikka oma ringe,
kuhu kõike sissegi mahub,
hoia ennast, ole see, kes Sa olla tahad -
õrn, kuid samas tugev, kaunis naine,
ära ennast vangistada lase, hoia vaba
hing, ei matta seda suuda ükski laine,
olles südamlik, armas ja hea,
igal hekel seda meeles Sa pea...
- Tarmo Selter -
2021
Jääd me südamete valgustajaks
Õrnaks võbeluseks vaid jäid pinnale
Arg lainetus ja kadus seegi
Kuid Sa ei läinud...
Said valgeks liiliaks Ta sinistes silmades
ja tihaseks ta aknal talvehommikuil
Said armastusest tulvil lauluviisiks viiulil
ja heledaks virmaliseks taevateil
Jääd me südamete valgustajaks
Kuniks kohtume taas
Nagu Meri
Ma näen seda lainet.
Ma kuulen seda lainet.
Milline neist esimene,
milline jääb viimaseks.
Must vesi saab puhtaks,
kui annad talle aega.
Puhas vesi jääb puhtaks
kui ennast ei vaeva.
Kuigi tahaks ma solkida,
minna teistega kaasa.
Kuid kas teistel on õigus,
kas mu ootamine teeb tasa.
Kas minu laine on erinev
või lõpeb ka kaldal.
Kas mu vesi on verine,
kui tuul mind kannab.
Kirsi lained
Kuna tead nüüd mind
meeldib sulle, et maski eest võtan
muudkui imetlen sind
nii oma kihvad eest haaran;
olen lasnud end vabaks
tänu su särale
sest nõrkused ei lubaks
aga need jäävad minevikule;
ning ei ole kedagi teist
sellist nagu oled sina
kirsside hõng siseneb sõõrmeist
ning see ongi maagia;
kirsi lained on õhus
ning neid saanud mekkida
naise graatsia on tõhus
võtnud aega, et seda õiget leida;
see pilk ja puudutus
lükkab okkad mu nahalt
selleks on armastus
et iga mees tunneks end visalt;
ning ei ole kedagi teist
sellist nagu on tema
soe emots .....
Vaba meie maa ...
Püha isamaa kaunis sa tema poole kummarda,
ta ilu silm ei hoomata suuda, süda õnne taluda.
Kuis armastad maad , laineid rannal vahuseid,
vaba jälle Eesti rahvas , elanud siin - sajandeid.
Käi läbi võõrad riigid, rajad saad järgi mõtelda,
kas leiad koha ilma peal, kus hing võib õitseda.
Lähim meile , hälli hoidnud , armas sünnimaa,
ema keeles rahvas laulab tänu sulle kodumaa.
Hansi!!!
Maa-sinine apelsin
Merre uppunud hinged,
tõusvad lained, pinged
vett täis valgunud ojad,
maha maetud pojad,
sügavas leinas on rahvas ja haual lilled on närbunud,
Õitsele puhkevad pungad valged,
näha on maailmale varem nähtamatud palged,
kruusane, liivane põrand jalgade all,
maailm-sinine apelsin-sinine pall,
metsad ja laaned ja aiad,
ja riigipiirid nii laiad,
unustuse, unistuse, uskumuse-lõputu tee,
kas kõik ongi lõppude lõpuks vaid see,
kas kõige alguseks ongi veed.
Kui saaksin
Kui saaksin minna üle vee
hõljuda läbi lainete
Näkiks kauniks muutuda
vesiroosidel uinuda
Kui saaksin kergelt lennelda
õhkõrnalt liuelda
Osa luigelennust saada
tükikest ilmakaarest ampsata
Kui saaksin vaenuga teha diili
rahuga kokku leppida
Kui saaksin olla täius ja küllus
priiust siis oleks otsata
Sinu silmad
Su silmad on merekarva hallid,
Sa vist väga armastad merd.
Su pilk nii kauge,
neis sügav on vaade,
Sinu silmadesse vahest uppudagi võib.
Sinu silmad räägivad nii palju,
Sinu süda tuksleb
kui merelaine sees.
Ja armastust on palju,
Sinu pisarates peegelduvad need.
Naine = ema
Naine läbi aegade
on meie elu võti,
läbi tema vaevade
Sa siia ilma saidki,
hoides oma rinnal, ta
Sind juhib selles elus,
kuni vabalt hingata
saad turvalises valus.
teadmata, mis ohvriks toonud
on see tubli naine,
kes Sind armastades hoidnud
elu merelainel.
- Tarmo Selter -
2023
