Sõnale laine leiti 288 luuletust (pop)
Sünnipäevasoovid
Õnn õitsegu su eluteel
Ja ärgu mingu uhkeks meel,
sest tihti elulainetes
ka õnnetus võib olla sees.
Õnne,särtsu,kannatust,
lusti,rõõmu,tublidust!
Armastust ja läbisaamist,
salasoovide täitumist!
Uusi mõtteid,visadust,
nooruslikku rahutust!
Õnne,tervist,edu!
Kanget tööd ja hüva pidu!
Õnn ja rõõm sind elus saatku,
kaugel olgu kurvastus.
Päike sinu peale paistku,
südant täitku armastus.
Tuhat tulist õnnesoovi,
hästi tubli olla proovi.
Ole viks ja viisakas,
ära ole tujukas.
Selleks sulle palju jaksu,
Õnne palavat ja p .....
Vaba meie maa ...
Püha isamaa kaunis sa tema poole kummarda,
ta ilu silm ei hoomata suuda, süda õnne taluda.
Kuis armastad maad , laineid rannal vahuseid,
vaba jälle Eesti rahvas , elanud siin - sajandeid.
Käi läbi võõrad riigid, rajad saad järgi mõtelda,
kas leiad koha ilma peal, kus hing võib õitseda.
Lähim meile , hälli hoidnud , armas sünnimaa,
ema keeles rahvas laulab tänu sulle kodumaa.
Hansi!!!
September
Kui ahtamaks päevad jäävad
Pea leekima vahergi lööb
Tean kindlalt: on sügis tulnud
Ja ootamas ees hallaööd
Ei armasta mina tuuli
Ei koltunud lehekõdu
Kui jalutan üksi muulil
On tuju nii nukkermõru
Meri veeretab halle laineid
Ja tibutab külma vihma
Külm närtsitab õisi kauneid
Suvesoojust tagasi ihkan
Ehkki päikesekulda olen
Ma meelisse tallele pannud
Sügis ootamatuna tuleb
Toob tormiööd üksteise kannul
Astri sügavpunased toonid
Ei suuda mind lohutada
Kui sügis põõsastel troonib
Ning proovib mind kohutada
Maren Toom 2009
Oh, sõber!
Kas ehk sõprus pole
muud kui imetlus.
Imetletavate iseloomu
endasse imemise püüe.
Ka sellegi taga peitub
egoism, kui ma ligimesest
miskit ei oota ega
pane ta õlule täitmata
jäävaid kohustusi.
Ei eeldada kellestki
miskit ei tohiks.
Puhas siiras hetkeime
me vahel kui säde
helgatab.
Kui mõttevahetuses
elektrilained me peade
kohal välgatamas.
Apaatiline tundmus
läbi õhu.
palju õnne
vähestest sõnadest
nii palju juttu
mille mõtegi
uttu
kaob ruttu
kes pilgutaks silmi
nii et tibuke peos
näitaks end
et langevarjunöör avaneks
ja maanduks ometi see
lõputu lend
kiiremini kõrgemale kaugemale
head mehed on vait
nad ka kaevavad kraave või
lõhuvad puid
toidavad suid
soojade käte ja sooja südamega
kui otsid surfajat
lainelaudadel
suhete haudadel
pankade treppidel
kasiinode keppidel
jääb üle ainult
õnne sul soovida
võid ju proovida
Sanya
Tormilaine hinge ...
Suvi, merel vaikne laine voogab,
neid randa toob, sealt jälle viib.
Me vaimu, temast rahu hoovab,
see puudutus , kui õnnis inglitiib.
Sügis, ta pind , marutuulte vallas,
nüüd kitsaks jääma, kipub kallas.
Su hinge randub tema tormilaine,
taas muremõtteis, olemine maine.
Hansi!!!
Ekstaas
Ah!
Toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd!
Ma iial polnud kaaluv ega kaine.
Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.
Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,
et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.
Fööniks
Nägin tuld ja fööniks
ärkas tuhast…
Nüüd ma mõistan
lapsemeelsust puhast
ja miks on nõnda
rabe-toored noored
ja vanadelt miks
pudenevad koored.
Nägin tuld ja mõistsin
ühte äkki,
et uskuda ei tasu
merenäkki,
kes ennustades keerab
kümme käkki
ja ise voogudesse vajub
miks ühtäkki…
Nägin tuld ja nüüd on
ükstapuha,
kas jaaniussid valgustavad
luha
või on see ümmargune
täis ja punnis kuu
või latern, mida hoiab
pihlapuu.
Nägin tuld ja korraga
on selge,
miks loojas õhtu on,
kuid hommik helge
ja miks on maailm
vahetamas telge
ja inimsugu .....
põletav armastus.
Põgenen igal ööd oma
unistuste eest,mil
valitseb pimedus ning kõrvu
kostub sinu õrn sosin.
Üritades joosta sinu pilgu
eest,mõistan,et
see jälitab mind igavesti.
Süda mul karge saanud
osakeseks ka sinus ning muuta seda
raske.
See tunne,mis hajutab kogu
ülejäänud maailma,on justkui vanne,
mida murda näib võimatu.
Vihkan hetki,mil sind näen ja mil mitte.
Seistes mu lähedal,tunnen kuidas sinu
silmad süsimustad mind lämmatavad
ning su naeratus lai hinge välja kisub.
Oled keegi,kellega vallutaksin
suurimad lained ning atmosfääri õhuga täidaksin.
Jalutad .....
Mere embuses.
Jalutades päikeseloojangul vees,
näen veel oma varju,mida
mõttes kättesaamatult taga ajan.
Tunnetades olevikku,näen lendamas kajakaid,
kelle hääled hämmastavalt
võimsad ja intelligentsed.
Istudes juba jahtunud liival,
jälgides päikese ja kuu vaheldumist,
kostuvad lõokese hapral sosinal
tormilised lained,mis tunduvad
rahutud ja raevus,ent väsinud.
Võttes sammu hämarusega,
hõljun ajas,kus lainete taltsutajaks
on rahu,
vaikus,mis hõlmab endaga kogu mere.
Laman vees,mis on külm ja kõhe,
silmitsen tähti,mis tunduvad olevat käega katsutavad,
ent siiski nii .....
Mälestus noorusest
Istusime koos rannas, jalad liivas
Tuul ja lained muresi eemale viimas
Päikesetöusu ajal, kuigi ta alles just loojus
Puutusid meid päiksekiired, nendega soojus
Kallistasin örnalt ja suudlesin sind huultele
Me nahk keskendus üksteise puutele
Su silmadesse pikalt siis vaatasin
Sa küsisid, kas armastan sind, ma jaatasin...
Tanel Saar
Läbi tormi!
Üle ilusate mere lainete,
tuleb üks armas viisike.
Läbi tumedate tormi pilvede ilusate,
tuleb üks ilus unistuste kiireke.
Läbi nende võimsate lainete,
tuleb meelde üks meloodia ainus.
Läbi nende pilvede tumedate,
tuleb meelde üks ainus mälestus.
Läbi nende palju teotavatte lainete,
tuleb tasa ja vaikselt üks lootus.
Läbi udu ja pilvede tormiste,
tuleb tasa ja õrnalt õnne ootus.
Üle eriliste ja tormiliste lainete,
tuleb see tunne ainus.
Läbi äikese ja vihma piiskade,
tuleb kõik hell tagasi hinge vaimus.
Üle erilise lainetava mere,
tiirlevad imearm .....
Kõiksus
Suveöö soojas ja sombuses lummuses
õrnade tuulte hellas embuses
öökulli üksikus kumedas huikes
õndsalt ohkavas metsa tuikes
kuusäras loksuvas tumedas laines
üksiku purje pinevas paines
merevees vormitud siledas kivis
lillepeenarde looklevas rivis
metsaaluses pehmes samblas
lõkkelt kerkivas suitsusambas
Kõiges on pisike killuke sinust
nii nagu sinus on osake minust
Gailys