Sõnale linn leiti 921 luuletust
Turvakaamerad
Meie manner pooldub kaheks
Lääne - Euroopas ei jää midagi väheks
Ida - Euroopas seevastu on vaesust
et normaalne elu, olgu palju leidlikust;
turvakaamera on kallis vidin
enda omagi palju remondin
tänavatel peavat valvet vanakesed
selleks vanamutid ja memmekesed;
päev läbi pistavad mokad
koonud ja muud nokad
aknast välja ja vaatavad
kuidas teised siin ja mujal tegutsevad;
nad on meie turvakaamerad
peale passimisega elu segavad
kui tahan palja persega oma aias olla
lasevad järsku oma reaktsioonid valla;
hea on, et vähemalt koju jäävad
ja valvetornist vähe .....
Tuletõrjuja
Toimus klassieksukrsioon
buss viis meid kesklinna
parklas kõrgus konstruktsioon
võtsime oma sammud sinna;
tuletõrjuja silma jäi klassijuhataja
sest ta ongi ilus naine
keegi pole selle fakti eitaja
töölistele on ta atraktiivne;
mil teised olid lahkumas
kuulsin mõminat kamorkas
sealt leidsin õpetaja võõrast katsumas
proua lembevajadus silma torkas;
pilti vaatama kõik tulime
käed on neil üksteise kehal
sest, kui on midagi tuline
on tuletõrjuja kohal
Vaba maa ...
Meid ühendab sünnimaa püha, kannab hoolt,
säilitades rahva , kauni keele milles suhelda.
Ta randa , kõrguvaid metsi , viljakast mulda,
vaba meri embamas mitme ilmakaare poolt.
Iidsed veel seisavad linnad , kaitsnud meid,
linnuste ahelad , külad mis toitnud rahvaid.
Talud, kus täna veel tütreid, poegi vahvaid,
õitsengul püsivad , harivad esiisa põllumaid.
Saabunud vabadus tasa unest äratab isamaad,
aastaid elanud võõrvõimu all , eksinuid rajalt.
Kulgeb kust õnnele tee , pärime tuleviku ajalt,
lipp seni sinimustvalge , ehtimas kodumaad.
Hansi!!!
Hilja koju ...
Öös kõnnin , päikesel loojaku tund,
tuul vaibub, linnudki nägemas und.
Veel öökull vaikuses hüüab - uhuu,
järvel tähesära ,vees loperdav kuu.
Tajud kui väike , universumis sina,
tema lõpmatuses liikuv pisike täpp.
Valgusse jõuad oma uinunud linna,
see kuma ei võlu ees kodune trepp.
Hansi!!!
Verine Hommik (128)
hommik mu lasnamäe aknale laskub
eesriide nihutab eest
sammude sahinal põrandal astub
voodis näeb magavat meest
nägu on naerul, plaan juba valmis
aeglaselt kerkib tekiserv
küsib kas tohib ja askeldab juba
linal on natuke verd
mees magab edasi, peeretab veidi
ei taipa ööd ega mütsi
silmad teeb lahti leiab põrandalt kleidi
ja taipab et ikka on üksi
Augustipäev Tartus
Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.
Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä'eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.
Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.
Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vap .....
Lihuniku Leida (665)
linna ühes läänepoolses servas
tahtis omanik uut lihunikku leida
ta ei otsinudki eriti
kuni ühel päeval
tema uksel seisis leida lihunik
kirves vööl
ja oli juba homme tööl
ta hoogsalt viibutas kirvest nii
et täpsus jäi jumala hooleks
kuni ühel päeva,
ta polnud eriti pikk
lõi oma emaka pooleks
Tegus pere
Võtan ühe väikse sõna,
panen teise juurde -
naljaks lükkan mõlemad
mõttejuppi suurde:
kes küll arvas, et see pull
kestab nõnda kaua...
Muudki teha oleks mul!
Mees just kattis laua.
Pidulikult küpsetab
tütar pardipraadi,
piima kannust lüpsetab,
lisab šokolaadi.
Väike tibu laua all
legopäid loeb kokku -
tal on seltsis põrandal
tuhattosin nukku.
Poja õpib iPadiga
varsti seitset keelt,
sõpruskonda tervitab -
kõik on sama meelt.
Kuts on ka veel kusagil
pimedusse pugend -
tahab juba magama...
Pole kella lugend!
Telekas ei mängi meil -
ei olegi .....
Kõik hästi
Kui mul oleks saba –
seda liputaks,
linnumaja iga puu
otsa riputaks:
linnulaul ja sõber
päästavad su elu,
kui on maasse tampind
heitlik linnamelu…
Lähen hoopis sinna,
kuhu jäetud ruumi –
pole vaatenurki
külmi ega kuumi,
hingan sisse-välja,
nagu templis kästi…
Laulan omaette –
ja jälle kõik on hästi!
/Mari*Uri/
Tee ja tegija
Olen tee
ja tegija.
Kaotaja ja
võitja.
Olen õhtust hommiku
voole-poole sõitja.
Mul on kaasas
kannike.
Armastan
ta aimu.
Uhkeid roose
ma ei talu
ega nende vaimu.
Värvilisest
vikerkaarest
olen kudund salli.
Soe on see ja
ennekõike
lemmikvärvi -
halli.
Saadan kirju sõpradele
igast peatus-
kohast,
otsin üles aadresse
sest kogumise-
vohast…
Ütlen:
ärge muretsege,
mul ei ole vaja
telki ega
varjupaika
ega mingit
maja…
Olen ilmas,
olen ilma.
Taevas, Maa ja Tõde
mulle isaks, emaks, vennaks…
Puudu on vaid
õde -
aga tema tahab olla
vab .....
Öine peitus
Tühjas pargis kõnnib kõle nukrus
Raagus puudel kössitavad hakid
Veidi vaske kõlisedes kukrus
Sammukaja rütmi pooleks hakib
Linn on tardund nõiduslikus õudusunes
Sellel hetkel mil ma katkestan ta rahu
Kell taob tornis tunde unine ja kume
Mingil moel see lummus minusse ei mahu
Kuu on täna kummaliselt kooljavalge
Mõni täht kui ahvatledes kukub sünki vette
Valus tuul veab oma näppe üle palge
Vari laternate valgel heidab jalge ette
Pole mõtet otsida siit kodumaja
Selles linnas sündinud ma pole
Mida otsin mida oli vaja
Miks ma siia tulin unustanud olen
Kuskil .....
Kevad
Kuurist välja ajan ratta,
kiman mööda linna ringi.
Kiivrit minul pole vaja,
vältima pean lompe.
Kasuka ma seljast viskan,
kindad-mütsi panen ära.
Juuksed maha kohe ajan,
et otsaette ei tekiks ranti.
Viimane veerand käes on nüüd,
suve ei jõua oodata.
Tahaks vaid lühkad jalga tõmmata,
Tehka ääres olla, ujuda.
Tänapäeva luuad
Tänapäeva luuad on tõesti saatanast
tänapäeva luuad on ratastel nuga
tänapäeva luuad on metallisulast
tänapäeva luuad on madallennuga;
ei ole muust juttu
"vana hea" elektritõuks ikka
aga tõmmaku see pigem uttu
see kuulub kurjuse sekka;
Õhtuleht kirjutas mingi 7 aastane
sai autasu linnalt oma töö eest
aga mis mõtet masinal nii sitane
üles tõsta jalakäiate eest?;
see neetud Bolt on teinud
karuteene rahva jaoks liikluses
meis igaühel sisemist nõida puutunud
alati õnnetusi ja häda avalikkuses;
ja nad pääsevad sellega
madallennuga "kogemata"
üle v .....
Kevade kõrval
Taas võin soojal tundel ärgata
ja kevadet enda kõrval märgata,
kuulda kuldse päikesekiire koputust aknale,
panna kaunist linnulaulu tähele.
Ei see kevad nüüd käest lähe,
nõnda ennustavad taevatähed,
suvigi on poolel teel,
kannab soojust juurde veel ja veel.
Emake, mu päikesekullake
Emake, Sa ole hoitud
terve maa ja ilma peal.
Emake, mind oled toitnud,
kasvanud Su rinna peal.
Emake, Su südames leidnud ma varju,
kui elumured kasvanud üle pea.
Emake, kõik suured ja väiksed mured
Sa oma südamesse ära mahutand.
Emake, Su süda ikka kui päike särab
ei Sa välja näita oma muresid.
Emake, Su hinges soojus, aina juurde vohab,
jaganud oled hingesoojust alati.
Emake, Sul sinililli kingin,
neid korjasin ma kaunil metsateel.
Emake, Sul kaasa toon ka linnulaulu,
Sa kallimatest kallim oled minule
Sa täna päikesekullas särad, jagub kõigile.
KASE MAHL!
Vahest sellinne tunne
nagu poleks tissi otsast kukkunud
kui lehtpuudel on anne
ma saetud oksast vedelikku joinud;
selleks mitu nädalat
kase mahla olnud
on juua kõige paremat
ma vitamiine looduses saanud;
nägupidi oksa küljes
ja auku mida puurisin
ripun nagu nagu hüljes
mida hiljem nikkusin;
ja polegi vaja suhkruvett
kui naturaalne magusus nagu muiste
juues tulvil energiat nagu rakett
ma kiidan looduse ilu mõiste;
nüüd külmikus uus ports
aiasaadust nagu kulda
ülejäänud aastaks nagu kärts
pean kiitma kodumaa mulda
Kevad ei unusta
Kevad jälle ennast näitab,
soojavarud välja toob,
külvab ilu siia-sinna,
ikka päikesega koos.
Rõõmu tunneb maa ja taevas,
et on külmast talvest priid,
rõõmustavad metsad, aasad,
taas kevad jõudnud on nendeni.
Nagu linnukene rõõmul hõiskab,
hõiskab minu südagi,
ei kevad ole petnud,
pole unustanud kunagi