-
Ei ma ole tuisu peale tige, las keerutab ja mässab-, see ma vahel ise...
Hing mul sarnane on sügisega, ta mässumeelsust täis. Kord on ta vaga, siis naerab laginaga, kord torm tast üle käib...
Armastuse viiv, Kui kasteheina piisk, Su keha õrn ja soe Mu südamesse poed. Koos taevakumasse Me käsikäes kõnnime. Meil miski muu ei loe Hing täitub rõõmu toel.
Merelainete müha kajakate kauge kisa auriku sume hüüd kõrgele upitav lainemüür Kuhu mul pugeda peitu või pageda elu eest ei ole ma kätel kantu vahest mässab minugi meel
Säutsu,säutsu linnukene, küll me kõik sind kuulame. Hiljem kõik su säutsukesed, lindi peale kerime, kuulamaks kogu maailmale. Loodame,et ei lähe nässu, sest ei tule iial mässu.
Palju luulet kaunist, ilma tuleks luua, loova hinge hellitusi rahva ette tuua. Mõtteterad helged , massidesse viia, kuni püsiv - rahu , koju saabub siia . Hansi!!!
Elukella seierit edasi käsin Südamega samas rütmis põksub Ta ajanappuse lõksus Niikaua kuni viimaks väsib Ja end unustuse hõlma mässib.
silma jäid kumba siis paremasse või vasakusse vastu päid sisemusse lõid