Sõnale mets leiti 623 luuletust
Metsik meel
Mulle meeldib metsik meel,
vallatu ja vigur –
võrrirada kruusateel,
kus ei võta pidur.
Kuigi ise poeksin juba
kella kuuest voodi,
mõtteis olen nendega, kes
võlle veavad loodi.
Olen öiti sadu kordi
lennanud ja kiikunud,
miskitpidi ilmsigi
just mitte vähe liikunud…
Kus ma olen, mis ma teen,
kui keha puhkab-magab?
Ajan tähtsaid asju vist,
mis unerahu tagab!
/Mari*Uri/
Pime on
Pimedas öös
koos pimedaga minna,
Mina kui nägija,
tema kui pime...
Öö on küll pime,
kuid hakkama saame,
vaevaline küll
on see rändamine.
Loeme me metsa alt raage,
muttide mullahunnikuid.
Tee on küll raske kuid saame
kuidagi kohale kõnnitud.
Ükskord kui sähvatab valgus,
päikeses helendab päev...
Seni kaks pimedat läevad,
üks neist vaid arvab, et näeb...
Mälestuste allikas
Istun mornilt mõtete metsas, mälestuste allika äärel,
näen sinikaid ja vere plekke, enda tuimaks jäänud jala säärel.
Mu katkised jalad, mind enam siit ära ei kanna,
mulle mitte miski enam paranemise lootust ei anna.
Inimene, kelle pärast jooksen verd, ta on mureta,
kuid mina vindun ja olen mure sääskede pureda.
Kuu peegeldab ta nägu, sillerdab temast allika pind,
puruks rusutud kurbusest on mu rauge rind.
Vileda tuule keerutav hingus,
ta nime mu kõrva vingus.
Kunagi ammu, ta ilusad pruunid silmad,
muutsid ilusaks mu kõige tormisemad ilmad.
Kunagi ammu, .....
Olen sinu...
Kallis,
võin olla
meelespea,
olla kitsetall,
olla lahtirulluv sõnajalg,
olla udu lõhn,
olla puuduv õhk,
olla hõng männimetsa all.
Võin olla
piimatilk,
olla veinikilk,
olla värv tibukollane,
olla atlasslips,
olla kabenips,
olla kõbla jube-mullane.
Veel võin olla
tamiilirull,
olla mõistatus,
olla hullult sassis lõpmatus,
olla nätsumull,
olla kassitapp,
olla mälestuste kinni mälukapp.
Ent enamgi
võin olla
lapse palg,
olla seelik napp,
olla toimekuse valge tiitelleht,
olla igatsus,
olla ehe eht,
olla unistuste paberlennuk
sinu teht'.
/Mari Uri .....
KEVAD
Kirkalt nii päike paistab,
Ehitab pesa kuldnokk.
Vaid vihma vahel sajab,
Aga metsas õitseb nurmenukk.
Daamid tähistavad oma pidu,
ja kingivad meestele naeru.
/12.märts 2014 a./ Julia Nikolina
* akrostihhon, kirjanduses luuletus, mille ridade algus- või lõpptähed annavad kokku sõna (harilikult nime) või lause.
Läbi elu
Tahaks minna üle põllu
jälgi jätmata,
läbi metsa nii, et ükski
oks ei praksata,
üle luha nii, et ükski
rohukõrs ei kooldu,
ükski terve suvevalmis
kuprakaun ei pooldu.
Tahaks minna läbi elu
ilma kaitseta,
üle vee ja läbi tule
mõru maitseta,
igatsedes-armastades
ilma kahjuta,
soojana ja heledana
reheahjuta.
Tahaks tunda sinu sõrmi
keha klaveril,
ümiseda kaasa
jumalikul kaveril',
pihustuda piiskadeks
purskkaevu õrnas joas
suudlevate tudengite
tühjas tagatoas...
Tahaks minna läbi elu
soove matmata,
püstipäi ja pihkudega
nägu katmata,
päikese .....
Jõe õiglus
Tegin pildi. Lahe.metsast ja mäest
Mitte ühe. Mitu. Kurat. Kadus käest
Mitte pilt.Masin.Mis pildi tegi mäest
Kadus jõkke.Küll hoidsin kõigest väest
Ei leia hullu loos. Pilt ju jäi
Mitte pilt. Pildid. Ja nii kaunid
Ehk liigki kaunid. Et masin alla jäi
Arvas.Ei suuda.Luua pilte enam nii häid.
Ei vaidle.Need tõesti hinge matavad
Seal mägi pilve piiri hellitab.
Huilgavad metsad. Kaljunukke katavad
All jõgi. Vette tikkuvaid oksi keelitab.
Tüli norib.kõigiga Kes ta teele satuvad
Nõrkus sel pildil. Mis kaunidust viilutab
Pole h .....
Heinakuu
Heinakuu värelev kuumus
Metsmaasikate magushullutav lõhn
Toob meelde lapsepõlveraiesmikud
Rammestava päikese
Kihavad sipelgapesad
Väärikad sõnajalapuhmad
Ja veendunud uskumuse –
Nii turvaline ja õnnestav ongi
Maailm
Rampväsinud hallile talvele
Järgneb alati
Iseeneseksolemise aeg –
Üürike Eestimaa suvi
Maren Toom 2005
Teel
Minu vana hea truusilmne hobu
Täna kaua veel oleme teel
Maha jätame koplid ja kodu
Võõras mets ja jõekäärud on ees
Ma ei tea mis meid ootab ses öös
Ma ei tea mida kaasa toob koit
Ma ei tea miks mu süda nii ärevalt lööb
Kuigi hommikuks lõpeb me sõit
Ma ei tea kuidas neidsamu põlluteid
Homme tagasi pöördudes sammume
Kas siis ülemeelikus piitsutab meid
Või me lööduna teetolmus tammume
Minu suksu see koit meile saatuslik saab
Hommik selgeks teeb elu ja õnne
Pole tähtis mis seljataha on jäänd
Kui kaht inimest valdab üks tunne
Nüüd puhkame vähe s .....
Andres Arrak
Muidugi legaliseerime prostitutsiooni,
Märgistame kaubamaja uksele litsivaba tsooni.
Korduvalt rõhutades vanimale ametile,
Eesti esi-litsil kutse meeri punasele sametile.
Soomlasi oleks kindlalt pikk list rahul,
Laske rahus trenni teha kristjan Rahnul.
Talendid koju – kus on Roman Valdma,
Ehk on maestro nõus näpunäiteid andma.
Mitu kärbest korraga, tööpuuduse saab korda,
Sotsiaalministeeriumi mitu uut osakonda.
Kuidas muidu sutenööri taltsuda hea va metsalist,
Hoopis uue tähenduse saab siis „peaspetsialist“
Inkasso selga kui tuludeklarit täita ei oska,
Teeme sut .....
Võõras pilk
Sa võõra pilguga vaatad,
Su hääles tunnen ma raevu.
Pole ühte me verd, mis parata,
Nii mu ellu sai teed palju vaeva.
Ma sirutan käsi, sa lahkud
Mul õnnetus juhtub - sa naudid
Võõras laps - mida oleks ma tahtnud?
Võõrad issid... on teistele Skaudid...
Tiina Klemets
Mõnikord ma leian
Mõnikord ma leian end mõtlemas, mõnikord lihtsalt unistamas;
unistamas, missugune võiks olla ideaalne reaalsus
Mõnikord ma leian end alla andmas, mõnikord lihtsalt ebaõnnestumas;
unustamas, kes ma praegu olen ja kes ma olema peaksin
Mõnikord ma leian end küsimusi küsimas, mõnikord neile ise vastamas;
arvamas, et tean neid ja oskan neile hästi vastata
Mõnikord ma leian end joonistamas, mõnikord kirjutamas tõde;
uskumas asjadesse, teadmata, mis need lõppude lõpuks on
Mõnikord ma leian end kuulamas, mõnikord lihtsalt rääkimas;
teadmas kõike, mis on, ilma, et .....
Munadepüha rõõm
Siis, kui kevad jõuab ligi,
Päike taeval särab üha,
Ja kui viimaks ometigi
Tuleb palmipuudepüha,
Siis peab meelitama kanu,
Noori tibusid ja vanu,
Et ei oleks pesa tühi
Vastu kalleid munapühi.
Nüüd vast algab kibekiire:
Teha sülti, teha saia.
Toimetustel pole piire,
Joosta poodi, poest majja.
Emal korvis tuhat pakki,
Mitut sorti munalakki.
Mis nüüd muud kui munad patta,
Lakiga siis pärast katta.
Küll on õhinat ja lusti !
Kollast, rohelist ja punast
Värvib Ann ja väike Kusti
Rõõmu tunneb igast munast.
Aga ometigi n .....
Kevad
Paistab päike, vulisevad veed,
kõnnin lumest puhtaks saanud asfaltteel.
Mu jalge ees on esimesed lombid,
kus väike tüdruk juba trambib.
Lumikellukesed nüüd helisema löövad
ning lapsed metsast neid rõõmsalt koju toovad.
Pajutibud pehmed, hallid,
oksal reas on nagu pallid.
Linnud taas on tulnud koju,
laulnud rõõmsaks meie tujud.
Igavene kevad
Loodus sünnib taas,
tärkavad tuhanded hinged.
Päikesekiired pimedust hävitavad,
vabastades end talve külmast embusest.
Taevas selgineb.
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.
Linnud leidsid paari,
liblikad tantsivad.
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.
Aasal heliseb habras lumikelluke,
habras kui Emake loodus.
Kajana kostus jää raksatus,
jõgi nüüd vabana end tunda saab.
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad
mis unised veel,
end taeva poole sirutavad.
Kõik see laulab.
Hingab ja naerab.
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kle .....