Sõnale mälestused leiti 142 luuletust
Lapsepõlve mälestused
Mäletan, kui väike olin
äratas mind tuulekohin
kiisunurr mu põski paitas
kukelaul mind üles aitas
Köögilaual pudru maitsev
tassikene piima ka-
tassikesel täpid peal
Tükikene sooja saia
Olin päris üksinda
Ise koristasin tuba
läksin õue kiikuma
Aasal olla oli kena
seal mängida sain kiisuga
Allikas mul juua andis
kasemahl mind kosutas
õunapuu, nii suur ja lahke
õuntega mind kostitas
Õhtuke, kui kätte jõudis
sängis soojas olin ma
Emake mul laulu laulis
õrnalt põske silitas
Üles kasvasin ma rahus
ühes ema armuga
Mälestused unistustes
Kõikjal tundub, et oled sina,
kellest igatsen tohutult mina.
Sinu kett mulle meenutab
ja sinna mälestustesse mind keerutab.
Ma olime jälle koos
ja päris suures suudluse hoos.
See oli mulle kui õnneloos,
et olime jälle koos.
Teinekord olime me väljas,
meil oli ka üsna palju riideid seljas.
Me lamasime märjal ja külmal lumel
ning meid ei heidutanud isegi mitte pimeda jume.
Suvi tundub nii valus,
kuid peab meenutama - see on jalus.
Olid sa mu vastu ükskõikne, loid
imeilusate liblikate asemel lendasid koid.
Olid siin minu pool,
kui unustatud .....
Mälestused klaaskuulides
Riiulil iga mälestus oma klaaskuulis,
ise istun kiiktoolis.
Mõtlen, et kui tore oli temaga,
kuid siis tuli ta selle kirjaga.
Võtan kätte ühe mälestuse,
avan kapiukse,
peidan ära selle pettuse
ja loon täieliku pimeduse.
Istun ja nutan.
Sel mälestusel ma hüüatan,
enda sõpra sellega hoiatan,
korraks seisatan
ja midagi seletan.
Kuid ühel hetkel läinud ta oli.
Mälestused
Mäest
minu teadvuse tipust
veerevad all
vabalt valitud hooga
minu elusurma surnud
tunded ja mõtted
ära aetud
ja ära kulutatud
sõprused ja armastused
All
oru põhjas
näen neid veel
mõnda aega veeremas
kuni lõplikult hoo kaotanuna
teevad oma viimased
kahetsuse tiirud
ümber enese kujuteldava telje
ning vajuvad vaikse mütsuga
unustusse
Nad tahaksid olla
oma viimases puhkepaigas
lihtsalt vedeleda
mitte kellelgi jalus
minu ajastu lõpuni
Aga ei
ikkagi tuleb
mõni maailmakoristustoimkond
korjab nad koormasse
ja sõidutab utiili
Unustusest rebituna
taas s .....
Mälestused
Pargis nii suures,
kohtamas käisime me,
pargis nii suures,
kus oli puude allee,
leheke langes mu põsele,
sinu suudlus vist oligi see,
vihmapiisk kukkus mu ripsmeile,
sinu pisar vist oligi see,
tuuleke mahe
puhus mu kaelale,
sinu kallistus oli vist see.
Pargis nii suures,
kohtamas käisime me,
pargis nii suures,
kus nüüd mälestuste allee.
Mälestused
Kui saatusetiivad sind kellegist lahku viivad,
siis tekib tunne, nagu kaotaksid oma lennutiivad.
Ei jaksa sa tõusta, ei jaksa sa olla
mälestus teeb haiget-
juskui trambitaks kõik jalge alla.
Aja möödudes tead, et oli koos olla hea,
tead, et kui kõik nii läks,siis nii ka minema peab.
Kuid mälestus tuhmub ja haiget teeb see,
sest sündmuste rohke on armunute-
teie koos käidud tee.
Sa vaatad veel tagasi ja imestama pead,
Et tegelikult isegi on see väga hea.
Hea on see, et kõik läks nii nagu läks,
kuigi aegajalt tunned end kui eksinud-
oma õige tee kaotanud laps.
.....
Kodu kallis
Juba tuttavat linnukaulu kuulen,
terve kodutee ta saadab mind,
oja vulisedes lookleb,
metsaveerel valgete ülaste pilv.
Igal sammul tunda kodu lõhna,
mis hingele nii armas on-,
kodu, sulle vastu tõttan,
sinagi ju ootad mind.
Mul andeks anna,
kui jäin kauaks ära
ja koduvärava kriiks
ei tervitanud sind enam.
Mul mure südamel oli kogu aja
ja hing vaevas, mu kodu,
sinu pärast sest ajast,
kui läksin.
Kuis võiksingi kodu jätta
ja meelest ära minna lasta
oma kodu kallikest,
või unustada ära kriiksuva värava kõla,
mis koju tulles sind lahkelt tervitas.
Talv lahkub
Natukene talve jäänud veel,
tal jäine silm ja jäine on ta meel.
Oh tuleks natukenegi lund veel,
ja kataks kinni mured kõnni-ja sõiduteel.
Muidu talv on olnud kena,
lusti täis ja rõõmusäras.
Jõuluaeg-, see kõige kallim oli,
iial meelest läe, ei tohi.
Hinges Natukene valu ka,
et talv hakkab ära minema.
Kuid kevade igatsus on suurem,
ta valu silub
ja on su südame juures.
Parimad jõulud
Jõuludeks ei soovi ma
kingitusi kuhjaga.
maiustuste mägesid,
limonaadijõgesid.
Soovin hubast küünlavalgust,
kuuselõhna, talvekargust,
metsas vaikust kuulata,
paksus lumes sumbata.
Kodus koos me teki sees,
laual aurav jõulutee.
Nõnda üles sulame
vahvast metsaseiklusest.
Kuuse ümber naerame,
laulame ja tantsime.
Õhtul filmi vaatame,
lauamänge mängime,
puslet kokku pusime..
Alles hiljem taipame -
just nõnda meile jäädvustub
kaunim jõulumälestus.
Isa
Isa kasvatus ja hool,
täna on saatmas mind igal pool.
Lahke silmavaate ja südame hellaga,
ta mind kasvatand.
Isalt palju olen saanud õpetlikku nõu,
neid tal varnast võtta,
kunagi ei käinud üle jõu
ja huumorimeelest tulvil oli ta põu.
Sügis kuldseid lehti puistab teel,
kõnnin mõtteis, isadepäev silme ees.
Isast räägivad kõik rajad ja teed,
isadepäev elab sügaval südame sees.