Ei millestki mul nukraks kisub meel kuigi rändlinde traadil pole näha veel, mis on küll see, mis kipitab mu sees ja kisub silmanurgast välja vee? ,
nukrus,pisarad ja valu, seda endale ma ei palu. palun ainult andestust, mitte lihtsalt kahetsust.
...midagi ei tule pähe, aga südamesse küll...
Kui oled kurb Sa jõuluajal, siis tule ja nuta minu najal Kuusepuul on palju rõõmu, küünlasära ja hingesoojust.
Pisarad kristallina veerevad põsile langevad alla valgele lumele kasvavad lumepallideks sulavad ära kevadeks
Tuul tuleb, tuhinaga. Endaga kaasa, üle ääretu aasa, viib kive ja koltunud raage, mis lahtiselt lebasid maas.
aeg kätte jõuab hing nõuab käsi salamisi puudutama hakkaks sõnu kus varjul õrnus puhtus hetk üleni mõni mõru augustiööde hall sügislillede otsatu nukrus
Sügis kõik on endast andnud ära, puistand ilma ja hinge laiali, pisut kurba nukrust jätnud maha, nii ta südameisse jõuabki.
kui taeva all on jälle koltumise leebe hurm sajab vihma meel sellest kurb tõuse laua tagant üles astu nukrusest üle ka seda hetke püüa hoida korrakski süles
Emast puudust tunneb minu süda, hingest tasa nukrus üle käib, õnnelik ma vähem olen täna, leinas on mu hing ja haavades mu süda.
...ei ta tule veel, kuigi kurblikuks kisub meel... ...ei ta tule veel, kuigi nukrus on hinge teel...
Nii vaikne kõik, siin pole sind. Kurbus vallutanud on mind. Masendus võidutseb, nukrus valitseb, sest pole sind. 23.12.2007
Hommikul kui ärkasin kuldnokka märkasin. Vihma sadas mitu päeva lörtski külas käis. Õue minnes kevadtuul- kohe põue puges. Õhtul aga nohu suur ja nukrus väga suur.