Sõnale pilved leiti 299 luuletust
Palju küsimusi ilmataadile
Miks tali ei taha ära minna?
Miks kevad peab tõmbama küüru selga?
Miks linnud peavad laulma lumistel okstel?
Miks talvekülm peab näpistama pungi puudel?
Miks pilvede vahel peab päike olema valvel?
Miks tali hoiab kevadet meist nii kaugel?
Tahaks päris kevadet ja suve
ei jõua ära oodata kohe!
Talv tembutab
Kaua talv veel oma nägu näitab,
oma haardes kevadet kinni hoiab,
päikest lumepilvedesse tirib,
aprillinalju viskab?
Kaua talv veel jäist sõrme näitab,
lumehelbeid taevast lennutab,
valges lumerüüs ringi kondab,
kevadest kõrgemale end upitab?
Kaua veel...
maailm täna
jah lase mul minna
pilvede lahkumisse päevast
valguse tõusmisse ehast üles
hoida kinni lumelillede
jahedast kaelast
öösse minna nendega ühes
olla mäe taga sookurgede
trompetihääles
kurguni kevadvete tulvas
uduks madalal Emajõe kohal
kurbusest täna siiski
tulemata jäta
kevadpäev üleni kuldselt
ära las lihtsalt valus kohab
heidetud söestuma tulle
Kevadel
Kevadel on olla ilus
päikesekiir mängleb puude vilus
magusaid lõhnu täis on ilm
terve päeva laulab lind
Kased tilgutavad mahla
pärnapuud on õisi täis
mesimummid kannudega
vilgas elu kõikjal käib.
Kastemärjad kevadhommikud
õhk virvendustest tulvil
pilved kõrged taevalael
midagi uut juurde sünnib
Kevad see on ilus aeg
toob ilu aeda ja õue
salamisi ja varakult poeb
ikka meile põue.
Kevadel on võime suur üles äratada
armastust ja õitsemist
ikka armastuse õitsemist-
mida muud meil vaja.
Unistaja
Lumi hakkab sulama,
maapõue vajuma,
pilved hakkavad hajuma,
päike pilvist piiluma.
Kevad hakkab tulema,
puude vahelt hiilima,
pungad puudel praksuma,
ilmaelu õitsema.
Unistajal magusam uni,
ärgates ta silmi pühi,
ta päev ei ole iial tühi,
valmib uute unistuste kuhi.
Nii need unistaja päevad
õhtusse veerevad,
mõtted elust, olust
ette tõttavad.
Unistaja unistab
elust magusast,
mesimummid töökad, agarad,
mett lilleõielt mekivad.
midagi kosmilist
mäed varisevad
taevas jõed muutuvad
orkaani pilvedeks
maapõues kus
kus kõik kivid on sulanud
lendab aeg-ajalt õhku kaas
kõik kogu aeg selleks
et elu saaks toimida
lill õitseda lind lennata
inimene olla õe-vennana
mina uut hommikut
jälle emmata
vulkaani jalamile
püstitasid koja
kuristiku servale
milleks küll sääraselt
endale
02.02.2024
midagi kosmilist
osmilist
(jäta vahele või
tee ümber) Midagi k
mäed varisevad
taevas jõed muutuvad
orkaani pilvedeks
maapõues kus
kus kõik kivid on sulanud
lendab aeg-ajalt õhku kaas
kõik kogu aeg selleks
et elu saaks toimida
lill õitseda lind lennata
inimene olla õe-vennana
mina uut hommikut
jälle emmata
vulkaani jalamile
püstitasid koja
kuristiku servale
milleks küll sääraselt
endale
02.02.2024
Lootus
Nii intensiivne, kui kevadine rapsikollane põlluvaip,
Nii sügav, kui meresinise toon,
Nii mõnus kui esimese oma aia maasika maik,
Just selline on see, mu südamesoov.
Nii oluline, kui on oma käega korjatud põllulilled,
Nii tähtis, kui on see esimene suudlus,
Nii puutumatu, kui on õhtutaeva pilved,
On see alati jääv lootus.
oma aega vaadates
ime üldse veel et elad
alles mets jõgi põld
pärast vihma koju viiv
lompides tee kus pilved sees
kui nii palju surma
su tapmiseks on varutud
see jätkub arutult
kas jääbki nii et õeks ja
vennaks vaid kutsuda
saad lilli linde eal
mitte sulle teele
kaasa antud inimest
lehti põndakul mets
õitse tee ääres sirel
üle kõige selle
tule ikka siis kui aeg
saab täis päeva
endistviisi heldelt
0.5.01.2024
Tulgu ja aitage taipu.
Või ei näegu mu silmad enam linndude lendu.
Ema maa lilled on sinised, põõsad on rohelised.
Voolab jõgi, ületab sisinaga.
Sired lõhnavad, elu kõhnemaks läheb.
Paksu mett ma voolutan endast, iga hommik juukseid koolutan.
Lilled armastavad päikese lasereid, paiku neid paiku!.
Kuu on jättnud pisaradest suure laigu, mis osutab mulle teed.Oleks ainult palunud kustuta mu jäljed teekonna järjest.
Nagu lilledele mulle ei jättku neid kiireid talveks, ärge nutke ärge nutke.Näete pilvedes mind möödumas muinesse külla.
Ma igavesti ulgun südam .....
Meri
Merel on sinuga alati rahu,
merel on sinu poolt loodud aeg,
merel on tähed ja kuu,
merel on päike ja pilved,
merel on sügavus,
merel on lained,
merel on elu ja surm,
merel on algus,
merel on lõpp,
merel on unustus,
merel on meenutus,
merel on unistused,
merel on tühjus,
merel on süütuse puhtust,
merel on süüdlase räpasust,
merel on mõrvareid,
merel on ingleid,
merel on saatanad,
merel on linde,
merel on kalu,
merel on põhi,
merel on pind,
merel on raskus,
merel on kergus,
merel on vett.
Varemed ja sademed
Päikesekiirte eest põgenev vari,
harjumuspäratu, kriiskav ja vali.
Hõbehall, pilvine, kohev taevas,
kogu maailm nüüd üleni vaevas.
Raagus tammede kuivanud lehed,
üksikud, kurvad ja üdini õnnetud mehed.
Tundrataolised tugevad tuuled,
värvitud, värisevad huuled.
Kuukiirte eest põgenev päike,
harjumuspärane, vaga, ent mitte väike.
Hapnikust tulvil on inimtühjade linnade varemed,
puhtaks pesevad tolmust rünkpilvede sademed.