Sõnale rohi leiti 98 luuletust (copied)
Aprill
Päike särab, rohi tärkab
metsakünkal üksik lill,
ajas kalakene ärkab –
Meil on kevad ja aprill.
Lendab kuldnokk, vaatab ringi,
otsib, kus ta pesakast.
Trepil neli paari kingi –
paljajalu neli last.
Aknal aga noomib ema:
“Paljajalu veel ei või!
Maa vast hakkab tahenema,
päike vaevalt lume sõi.
Veel on külma ööde põues,
härmahalla koidikul,
olengi et päeval õues
päike soe kui juunikuul.
Tänulaul
Värvilise lille
leidsin rohu seest -
tuhat tänu sulle,
kevad,
selle eest!
Värvilise marja
leidsin rohu seest -
tuhat tänu sulle,
suvi,
selle eest!
Värvilise lehe
leidsin rohu seest -
tuhat tänu sulle,
sügis,
selle eest!
Täitsa valge rõõmu
leidsin lume seest -
tuhat tänu sulle,
tali,
selle eest!
Teadmata autor + /Mari*Uri/
Aastaajad
Kui talvel palju lund kord sajab,
siis kaetud on iga maja.
Siis möllab lumi ja viliseb tuul
ja lumemütsid igal puul.
Kui maakera päikest näeb,
siis on kevad käes.
Nüüd lehtib iga puu,
ees on märtsikuu.
Kui aastas kuid on möödas viis,
rohi hakkab kasvama siis.
Suvi on elu algus uus,
siis tuleb kord päikesevalgus.
Kui ükskord puudelt lehti langeb,
siis näha kuskil veel pole hange.
Kui iga loom kord urgu trügis,
siis oli kätte jõudnud sügis.
Hingedepäev
Täna tunnetan kahte hinge
oma pea kohal hõljumas.
Üks hing noorem teine vanem,
mõlemad kokku kuuluvad.
Magus valu südant rebib
hinged on nii lähedal.
Kalmistul, kus kasvab rohi,
hinged ammu läinud sealt.
Ei piina enam tunne hinged
pole südant neil, mis valutaks.
Pole süümepiinu nende hingel
ei murekoormat kandma pea.
Täna tunnetan kahte hinge
oma pea kohal hõljumas.
Üks hing noorem teine vanem,
mõlemad mu südames elavad.
Suurim tunne
Sulle, kes sa oled minu suurim tunne.
Sulle, kel mõeldes iial taha mõelda muule.
Sulle, kes kurvastades naerma ajab.
Sulle, kes päikse välja toob, kui sajab.
Sulle, kel tooksin tähed, kuu ja taeva.
Sulle, kes kergeks muudab raske vaeva.
Sulle, kes on minu salajane hingerohi.
Sulle, kel naeratan, kui isegi ei tohi.
Sulle, sest sa oled lihtsalt parim!
Siiski on ju kevade
Päike tõusis nagu varem,
külmakraadid saatmas teel,
ehkki aeg see kevadisem,
rohi valgemaks sai veel,
luues hetkeks talvetunde
selles külmas kevades,
kuni vaikseid koidutunde
saatmas on soe päikene,
sulatades tee ja muru,
lumehelvest paitades,
selleks veidi aega kulub,
siiski on ju kevade.
- Tarmo Selter -
2023
tagasi on järvel lained, pilved vees
kaua oodanud olen
lume asemel
jalge all mil rohi
kõrvus kevadtuules
teeäärsete kaskede kohin
tagasi on järvel lained
valged pilved ülalt vees
kaldal pilliroo hele kahin
sellest täitub uuesti meel
maailm ei muus ei muus
üleni vaid kevades
hüüab mu öödes
ahastuses hing ja suu
veri valust kuum
õhtu maal
kuu küpse odrapõllu kohal
rohi kastest märg
nii juba mitmel õhtul
hetk kui tarus mesikärg
meeltes ammu unund lõhn
üksik ritsikas
üleni vist siis
kui olin alles laps
tee ääres raudrohu
valge õis helendumas öös
männimetsas veel vaid alles
vaigust lõhnav päeva hõõg
see valgub õhturahus
omasoodu verre
jääb sinna ööks terveks
*
mu sõrmed janunesid
Su puudutusi
üle riigipiiride
lumiste mägede
nad ulatasid unes
üksteisele käed
me silmad seda näeks
me selle sisse jääks
Karjakoppel
Karja,karja
Maasu, Musti!
Aeg on tõusta
Lemmi, Täpi!
Karjakoplis rohi värske
pilvi paitab ere päike
Kopli poole kari sammub
koplis ootab rohi rammus
Karjamuri muudkui klähvib
soe on hommik
äikest sähvib
Päev on veerend õhtusse
lehmakari heina mäletseb
Lauta,lauta
Maasu, Musti!
Lemmi, Täpi
aeg nüüd alustada lüpsi!
Sirr, sorr, sirr, sorr
lehmal nisa raske on!
Lüpsitädi Maalike
appi tõttab lehmale
Sirr,sorr, sirr, sorr
Soe piim nii maitsev on!
Sirr, sorr, sirr, sorr
lüpsik laulab elust
rõõmudest ja valust
Jaanipäeva paiku
Just jaanipäeva paiku
Saab isu linnast täis
Maal imetlen päikeselaiku
Ning kuis kõrred tõstavad päid
Kauge metsasihi poolt tuleb
Mu poole üks võõras mees
Tema maha teeb sooja tule
Ja keedab raudrohuteed
Ja äkki ma tean tema nime
Ja mäletan tema käsi
Ja juba on õhtuselt pime
Ka ränduri ilme on väsind
Sõnajalgade rohelist rahu
Veel vajub üle mu keha
Meie silmisse enam ei mahu
Kuidas jõe kohal punetab eha
Oma unes näen maasikavälu
Peas mul rukkililledest pärg
Aga hommikuks kaob see mu mälust
Ja rohi on kastemärg
Maren Toom 1983
Kevad saabub
Päike särab, rohi tärkab
vesi ojas vuliseb,
Jõepervel ma märkan kalu
kuid tundub, et neid on sadu.
Linnud lõpuks tagasi lendavad
peaksid nad igatsema kedagi
Kedagi kel silmades sära,
ja kedagi, kes ei tee palju kära.
Päike küll paistab ja õues on soe
kuid öökülm veel põue tal poeb,
Vahel hommikuti aknad on härmas
ja lapsed mööda liivast kooliteed käimas.
oh, jumal
Lillele
kaua võtab aega
väga kaua
enne kui pilvel lased olla pilv
lillel lill mäel mägi jõel jõgi
põllul põld metsal mets
kärbsel kärbes rohul rohi
muutub suureks sinu jaoks
nende omailm
peatub sellel rahus silm
vaatamas neist enam väsi
vaim nende olemist
puutuda käsi
*
tsüklist „Poisiiga“
mu arm
me hinged kaua
on vaikinud
las nad nüüd öö läbi
ahnelt räägivad
janustena oma keeles
kuldseks säratavad
meeled kuni valgus
meid sellest äratab
saadab päeva teele
*
oh jumal kuidas
mu poisiea
hommikute värs .....
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
MIS ON KODU
Kodu on se ,kus ema ja isa
kodu on se ,kus vennad ja taks
kodu on se ,kus taevas on sinisem
kodu on se ,kus rohi on rohelisem
kodu on se ,kus linnulaul ilusam
kodu on se ,kus liblikad kirjumad
kodu on se ,kus lilled on ilusamad
kodu on se ,kus rahu ja vaikus
kodu mul asub Vasalemmas.
TARMO UNIVER
Rahulolematu
Tunnen kevadpungamõlkeid
tädi eLli luulelohus
kõlab kirkaid naerukõlkeid
homses praegu külmund rohus
Täditt alatasa vaevab
oleluse rõske raskus
äraolemises kaevab
sobrab tuleviku taskus
Närib hiirekõrvaootus
järve jäässe hilju augu
leiab unenägude seest sootuks
vastselt tärganud küüslaugu
Kahetsuse kaim on kange
suvi sõrmed ulatab
tunded säetud talihange
puhtaks poriks sulatab
Suve põhja hetkesoojust
surub sügisesse lumme
vihmailud saanud hoo just
hüüab talve vaikseid samme
Kalla armastuse viirust
kõrtsmik veel üks pilgen toober
kümme k .....
Wendigo
On lumi maas ja kodus kaugel
ühe potawatomi hõimu naine
väsimus jalgades pingel
ning tunne üha vähem kaine;
eksinud metsa ja nälg tuleb
mõttes see tõde tärkab
kui külma kätte ta siia sureb
siis ikkagi ta üles ärkab;
ainult annab lootust kuusesalus
asula suits ja tuli
pea käib ringi ja kõht valus
ja ta kukub lumme käpuli;
üks kuri vaim üle võtmas
mis ärkab, kui nälg vallutab
wendigo hinge matmas
mil kütt hädalise leiab;
hiljem püstkoda tühjaks tehtud
kui võõrustaja sisse astub
kõik elanikud ära tapetud
ning naine lumehanges istub;
peas .....
sirelid õitsevad
tõused täna vara üles
oled enesele poeet
vaatad pilvi läheb üle
kuum veel lillel leek
sinagi neis päevis
kuskil oled
hõõgub vaim ja meel
juuksed märjad taeva sinast
aega uks on lahti veel
mida ootad loodad
ei tea isegi
ilm läheks lihtsalt soojaks
muud ei midagi
*
ma imestamast
endiselt ei väsi
kui maa seest
välja tuleb rohi
kasel tagasi on lehekohin
kõrvu mullast puude tüvest
tõuseb öösel tume kohin
mingi kummaline sosin
et hetkes mõnes
nii hommikuni
olla lihtsalt tohin
et kõik see jõena
voolab verre
jääb sinna päevaks terveks
.....