Juba ulatun käega katsuma suve, päike aina lähemale tuleb. Süda soe ja hinges rõõm, päev õitsele end lööb.
Kiievis seisab kuusk püsti-. Milline ilu ja valu selle kuuse sees! Advendiaeg on rõõmustamas ikka ja parandamas maailma meelt.
Jään igatsema igavesti Sind Ei tundu enam elu liiga kallis. Kui minema pean ammu enne Sind Siis rõõmustan, Sind tunda sain mu kallis.
ILUS OLED KODUMAA ARMASTAN SIND ISAMAA PÜHAD MULLE ON KÕIK HIIED TEIE PÄRAST SÜDA MUL RÕÕMUSTAB VAHEST VALUTAB
Vaatan lillel' sügavalt silma, ta minu südant puudutab Õitsemise aeg see alles algas, oi, kuis mu hing kevades rõõmustab!
Üks päike- soe silm taevalael, suudab rõõmustada kõiki, tuua kaunist sära silmadel', luua uut elu südamel.
Kevad südant rõõmustab, Ja ta süütas leegi südames Ja tilgad kukkuvad katuselt Kõik on rõõmsad!!!
Tulge linnud rännult koju! Tulge ruttu tagasi! Nii väga ihkab minu hing, näha teid nüüd uuesti! Siis kevade poeb südamesse, nii rõõmustab mu südagi!
Elektri hind lendas taeva Nüüd vaid tühi pea täis vaeva Säraküünal rõõmustab küünla üles äratab
Elu annab tiivad, kurbus võtab need, kaitstes nõnda kiivalt masenduse teed... Otsi oma rada, leia tiivad taas, et saaksid rõõmustada, taevas lennelda... - Tarmo Selter -
Sulan ainult soojaga, armastan koos Loojaga, rõõmustan koos päiksega – suurega ja väiksega! /Mari*Uri/
Rõõmustagem saades, andes - elu kingikotti kandes... Ja rõõmustagem: ikka teel häid inimesi kohtab veel! /Mari*Uri/
Nii palju kui valutad kurbust, nii palju kui rõõmustad head - nii palju sul ARMASTUST soovin ja ÕNNE - ÕNNE, mis tead! /Mari*Uri/