Sõnale sina leiti 1653 luuletust
Talve võlu
Lumistele jälgedele
eelnevalt on läinud keegi,
kes on talve nautimas.
Puude alla hangedele
lisaks palju lund on veelgi
okstelt alla langemas.
Tulen mina läbi tuisu,
läbi hangede, on teegi
jälle libe nagu klaas.
Jooksen helvestega võidu,
muidu mööda läheb seegi -
talve võlu Eestimaal.
- Tarmo Selter -
2022
Suur sula
Lumehelves higistades
taevast alla langeb,
tugev tuul see vihistades
suunab teda hange,
kuhu järgi jäänud vaid
on mõned lumehelbed,
mis väikses hanges sulaks said
jääkristallist kergelt,
voolates siis mööda radu,
teid ja muruplatse,
lumehang kiirelt kadus,
sulal tulla laskem...
- Tarmo Selter -
2022
Kuidas lumisena
Kuidas lumisena väljast minna tuppa?
Kuidas lumisena kallistada saaks?
Kuidas lumisena kiirelt ennast puhtaks
soojas toas küll ikka raputada saaks?
Kuidas lumisena peita ennast hanges?
Kuidas lumisena paitada Su pead?
Kuidas lumisena punastama pannes
soovid mulle jälle naeratada taas?
Kuidas lumisena olla Sina ise?
Kuidas lumisena naeratusi luua?
Kuidas lumisena hang see tundub pisem,
kus saab hulganisti talverõõme luua?
Kuidas lumisena olla lumeta?
Kuidas lumisena näha ennast unes?
Kuidas lumerikast talve oodata
Sul vahel mitmeid aastaid ikka tuleb?
- Tarmo S .....
Öises linnas
Ma kõnnis öises linnas,
tuul see paitab põske,
on karget õhku rinnas,
tunne külm ja rõske.
Sa kõnnid öises linnas,
tuled mulle vastu,
nüüd pole kuskil' minna,
Sa lähedale astud.
Ma silitan Su põske,
puudutan Su kätt,
kirg südamesse laskem,
kas on see meelepett?
Selles öises linnas
on kohtumisi häid,
las need jäävad sinna,
kus nad kokku said.
- Tarmo Selter -
2022
Sõda
Kusagil lendamas kuulid,
raketid on tabamas maju,
on lapsed, kes emadelt kuulsid,
et isad ei jõuagi koju.
Ses´ sõjas on pisaraist mered,
langenuist ääristud´ rajad,
lagunend´ paljudki pered
sel´ mürskudest põimitud ajal.
Lapsed, kes öösel ei maga,
ei päevalgi uinuda saa,
nad ette ei tea, millal vaja
hüvasti jätta on taas.
Nad lahkuvad perede juurest,
olles kindlad, et kohtuvad taas,
tulles tagasi sõjast nii suurest
selles elus või hingede maal.
- Tarmo Selter -
2022
Päris naine
Sa oled kaunis nagu alati,
kandes naeratuses õitsvaid lilli,
Su puudutused puudutavad kaugeltki,
tuues minuni õrnuseilli.
Sa oskad olla päris naine -
kaunis ja ihaldusväärne,
haldjalik, ebamaine,
Su puudutust tunda ehk saan veel.
- Tarmo Selter -
2022
Pilt
Sinu ilu, see pimestab silmi,
Su naer päeva särama lööb,
Sa oled kui ingel siin pildil,
ole Sa puhkusel, reisil või tööl.
Sind vaatan ja mõtlen : "oh teda
tahaks veel kord päriselt näha,
igaks juhuks näpuotsaga keha
kontrollimiseks puudutada."
Sa oled alati olnud Sina ise -
õrn, naiselik, kaunis ja loov,
Sa hetked lood head ja tundelised,
iga pilt Sind minuni toob.
- Tarmo Selter -
2022
Lapsevanema armastus
Sa minu päike,
Sa minu vihm,
mu silmaläige,
olles õnnelik.
Sa minu taevas,
mis tähti täis,
ööst pilvelaevas
kuu üle käis.
Sa minu lootus,
mu õnnehing,
mu ellu saatus
on toonud Sind.
Sa minu elu,
mu hingerõõm,
mu naer ja valu,
mu elutöö.
Sind hoian hinges
ja südames,
nii kaua kui veel
ma eluteel.
- Tarmo Selter -
2022
Isa
Kallis issi, isa, paps -
nõnda hüüdmas teda laps,
kasvades nii läbi aja,
laps see ikka isa vajab.
Laps see läbi elu veel
toetub isa sõnale,
selles peituvale väele -
vahel karmile, kuid heale.
Siiski ei saa unustada,
"isaks" seda nimetada,
kes on lapse elust veel
nelja tuule poole teel.
Isa kasvatab ja hoolib,
lapse elus olla soovib
mitte paberil, vaid elus,
lapse rõõmudes ja valus.
- Tarmo Selter -
2022
Natukene veel
Kas tõest natukene veel
ei jagu sooja ilma?
Kas tõesti natukene veel
ei või jätta päikest siia?
Kas tõesti natukene veel
ei saaks õhtul olla valgem?
Kas tõesti natukene veel
ei võiks taevas olla selgem?
Kas tõesti natukene veel
ei saaks naeratusi suule?
Kas tõesti natukene veel
ei võiks lehti olla puudel?
Kas tõesti natukene veel
ei saaks tormis läbimärjaks?
Kas tõesti natukene veel
ei saaks nii, et põõsad varjaks?
On tõesti natukene veel
mu meeled suves kinni.
Nii ikka talve poole teel,
ma sügises veel kõnnin...
- Tarmo Selter -
20 .....
Naeratades
Mõned päevad päikest täis
on loonud hetki ellu,
kui vaid päike külas käis
neis hetkis, mida andnud
sügisene pilvepiir
ja soojad tormituuled,
nii ma ikka seisan siin,
kuni avan huuled,
tõmmates siis sügavasti
kopsudesse õhku,
naeratades endamisi
edasi siis astun.
- Tarmo Selter -
2022
Ole särav
Veidike tibutab vihma,
lehti veel puuoksalt langeb,
tuuleiil toomas on siia
hetki, mis külmad ja karged.
Värvid kõik kadumas vaikselt,
masendus võtmas on maad,
loodusel olla nüüd laskem,
sära enda seest leidma pead taas.
Ole särav kui hommikupäike,
veel soojem kui suvine tuul,
nii maailma süttimas väike
rõõmuleek, mis varsti on suur.
- Tarmo Selter -
2022