Sõnale sinilill leiti 81 luuletust
Palju õnne Eestimaa!
Palju õnne Eestimaa,
sul südamest soovin ma!
Su üle sünnipäevarüü on kirev-
sinililledega kirjatud,
valgete ülastega põimitud,
mustikmarjadega ääristatud-rüü.
Su pidupäeval päike paitab ilma,
tuues rõõmupisarad silma.
Sel pidupäeval ei jää keegi
rõõmust ilma,
kurvastust tunda
pole aegagi.
Eestimaa sünnipäev on kevade hakul,
siis, kui elu uue alguse saab,
siis, kui õide puhkemas on maa
ja armastust puhtamat tunda saad.
Õitse ja haljenda nüüd Eestimaa- vaba maa!
Eesti Vabariigi sünnipäeval
Vabariigi sünnipäev!
Päike kõrgel taevalael,
tõuseb merepiirilt üles,
taeva kulda ketrama.
Maapõu liigutama hakkab,
sinililli sülest tõukama
rõõmupäeva õitsema.
Eestimaa peab õide saama,
rõõmusäras hiilgama,
südamesoojuses kiirgama,
hinges rahu säilitama!
Kingitud päev
Täna murepäevad nurka heida,
heidame koos, mu sõbrake.
Täna ilm on imeline,
päike paistab sõbrakene,
oksal siristab linnukene,
sinilille õis avatud on veidikene!
Sinitaevas pole kurba nooti,
natukene vihmasegust lund,
tuleb hooti.
Kaisutusi, kallistusi,
neid ei tule puudu ometi,
kingitud päev toob rõõmu alati!
Mõtted kevades
Silmi juba vidukile ajab
päikesekiir, mis nii ere on,
sulavad kõik teed ja rajad,
kevad salaja põue pugenud on.
Sinililled kikitavad kõrvu,
lumikellukesed unest virguvad,
puukoor end lahti rebib,
mahlad nirinal voolavad.
Õhusoojad tagasi toovad
rändlinde, kes juba on teel,
kõik mõtted kevadesse viivad-
Jah, liialt kärsitu mu meel.
ma lahus pole enam
jah veri lahus pole enam
sellest heledast puhtevalgusest
eha malbest loojangust
päikse jõena päeva
voolamisest
sinilillede avanemisest
pärast jahedat hommikut
kaskede lehtimisest
öösel sirelite une võtvast
hõõgumisest kurku tulnud
rõõmust võim taeva all
üleni nüüd kevade käes
päev asjata pole olnud
kui oled õhtuni metsvindi
särava vint-vint laulu sees
tuppa minnes
tänada saab meel
rüütsi selle eest
21.04.2023
Rüüts rahvapärane vindi nimetus
miljardeid aastaid
loodusel selleks
on kulunud
krookused õhtul
rohus hääletult
sulguksid
jahedal hommikul
sinilillede õied
aralt avaneksid
*
mida teed sa siis
kui oled jõudnud
tähenduste ookeanini
tõeni et jõgi on jõgi
lill lill põld põld
mets mets hiir hiir
mägi mägi
lased neil olla oma
olemises kulgeda
nagu nad seda teinud on
miljoneid aastaid
ja mida teeb nüüd inimene
pilguga paitab kõiki
oma teelisi lihtsalt ootab
ja vaatab
Krookoste õitsemist vaadates
nüüd õitseda õitseda
tõusta õunapuu alt
aina päikese poole
end usaldada üleni
vaid kevade hoolde
kuis õhkad sinagi
pärani õiena seda mu hing
kuigi tead pole õitsev
näsiniin sinilill
mitte sulle pole üksi
sinitaevas päiksekiirte
helde pild
ärgata sellises öös
ärgata öös
kus kodukakk Pikksaares
huikab mäest alla oja
järve veel vulab
metsa all sinilillel jahedusest
õied on sulgunud
enne kus hanged nüüd
rohetama hakkab rohi
öö otsa kasel mahl tilgub
pange küla keskel pesal
isakurg kolmandat päeva
nokka plagistades
ootab rahutult kaasat
ärgata öös sellises
milline rõõm
suus kevadest
sõõmu järel sõõm
las hing läheb hukka
pärast pikka halli
valget talve
puude soontes
iga pungani oksal
voolama hakkab mahl
heleroheliseks värvuks
talv otsa maja taga
raagus olnud kask
meel ära nüüd kaob
Emajõe luhta
sinilille kevadesse
hilja jõuad õhtul tuppa
säärikud viskad
rõõmsalt nurka
las hing kui tahab
läheb sellest nüüd hukka
et on plikaks kevade kaenlas
Kevad südames
Kas oled vaadand sinilillel' silma,
ülast valget tervitand,
kullerkupul' kummardand,
lõosilmal naeratand?
Pääsusilmalt päästet küsind,
karikakart armastand,
nurmenukult aru pärind,
piibelehte hellitand?
Kevadel neid tundeid tunned,
siis kui loodus ärkamas.
Siis, kui päikesekiir poeb põue,
hinges, südames kõrvetab.
LUULEKEVAD
Täna tahaksin hõigata õhku,
et kõikide kõrvad kuuleks:
„Trotsides kainuse rõhku,
ma kevade kuulutan luuleks!"
On värssideks kellukad valged
ja stroofideks sinililled
ning mõõtudeks musträsta viled,
lõppriimideks lõokese triller.
Veed voolavad vabavärsid
ja liblikalennud on lüürikaks!
Kes vaadata-kuulata kärsib,
tunneb südames sõnade muusikat...