Sõnale sudamest leiti 205 luuletust
Viirastus
Nad kõnnivad seal, salamisi hääled sosistamas peas,
keegi ei tea, mis paberile veab need read, arvavad head,
kuigi juhtideks kasu ahned Orwelli sead, minema peab,
oodates bussi siin peatuses, read ise enesest tulles, sulle,
kes sa ei kuule, ega ära ei tunne, krimpsutamas kulme,
kui heli tungib läbi kuulme, läbi hämaruse, tänavalaterna,
punakas kumas hõõguva tule, lähedale-lähedale su juurde,
rinnus surve, silmuse sulgeb, kirjuks muutes, pihus muster,
mis hirmu tunneb, maast madalast, õudustest magalas,
närvihoogudest end tabamas, kui karjus kui sajatas,
kaela sadamas, .....
Soov
Üks soov on antud kõigile,
vaid mõni seda teab,
see tulema peab südamest,
olles halb või hea,
tuues välja päikese
või kurbuse laviini,
millest algab äikene,
mis masendusse viibki.
Soovides vaid arvesta,
et tagajärjed need
on vastavad siis tulema
head või halvad veel...
- Tarmo Selter -
Need jäljed...
Am Dm
Aegade algusest peale on nii,
E Am
et sügis see suvest saab võitu,
talvistest hangedest külmal on piir
kui kostumas kevade hõiku,
kuid laulus on hetk, mil peatumas kõik,
vaid sõnum, see jääb selja taha,
need hetked, mis Sinagi minuni tõid,
jätsid jäljed mu südames maha...
Am A7 Dm
Need jäljed, mis olemas olnud,
E Am
on aegade algusest ammu,
A7 Dm
mis südamest välja on tulnud,
E Am
käies lauludes oma sammu...
Nii mõtlen ja vaata .....
Need jäljed...
Aegade algusest peale on nii,
et sügis see suvest saab võitu,
talvistest hangedest külmal on piir
kui kostumas kevade hõiku,
kuid laulus on hetk, mil peatumas kõik,
vaid sõnum, see jääb selja taha,
need hetked, mis Sinagi minuni tõid,
jätsid jäljed mu südames maha...
Need jäljed, mis olemas olnud,
on aegade algusest ammu,
mis südamest välja on tulnud,
käies lauludes oma sammu...
Nii mõtlen ja vaatan ma ringi,
näen nägusid naervaid ja häid,
kel südamed sõnumeist siingi
on muusikast ääreni täis,
need hetked, mis meenuvad taas
lauludest sõnade kaudu, .....
Vihm
Edevus, su tegelus, mu ees kõik nad vedeldund,
ajud pärsitult, päris hull, läbi närinud,
need pärdikud vaid mänginud- reaalsust ei väärinud,
hing käärinult, taga ajasid vaid sääri ju,
teesklesid väärikust, äriks sai ligimesi kattev muld,
ähib ja sügavamale end mähib- palumatta andestust,
timuka kirves justkui inglid taevast langenud,
see aju rakendus, möödus kasutult, paadunult,
õiges suunas iial ei sammunud, sõnad ei haakunud,
mõistus ei taastunud, ütles, et on vaba...
kui manipulatsioonile oli allunud, armetu!
Ma kisendan oma veritsevate kopsude põhjast .....
36 tulipunast roosi
36 tulipunast roosi,
kinkisid sa mulle.
36 korda südamest armastust.
Vahepeal rõõmuderohket lapsepõlve,
veidike kannatamist ja ootamist.
36 aastat süütult käidud eluteed,
nüüd 36 tulipunast roosi,
minu jalge ees.
36 korda ma tänan sind,
südamest!
Lootuste laegas
Pea kuklas,
vaatlen tähitut taevast.
Päikegi tiirutab
teisel pool maakera.
Vähe paistab siit
maapealsest kosmoselaevast -
nii kord aheneb süda,
kord silmatera.
Lapsena vaagisin,
kumb tähtsam on,
hingest silmad või elune süda.
Nüüd tean -
vist oleneb ilmadest.
Mõlemad täitmas on
piiritut lootuselaegast...
Koitudest ehani.
Näen seda
sinugi silmadest,
tunnetan südamest.
/Mari*Uri/
Jõulud tulevad kikivarvul
Jõulud tulevad kikivarvul,
tasa hiilides,
liiguvad südamest südamesse,
meeli puutudes.
Vahest magaks maha
jõulud,
kui hinges raske
on,
või astuks üksi
samm sammul,
jõulud mustad on.
Äkki siiski
laseks lahti
oma kurbuse,
las salamisi
poevad jõulud,
ka minu hingele.
Ei ma sammuks
enam üksi,
pimeduse teed,
jõulud valgemast on valged,
hing mul säraks sees.
Teie nimel
Tühi pea, leidmas rea, ühtivalt seab,
kirjutama peab, kihutamas teie seas,
jäämas endaks, seda minust maailm eeldas,
keetmas uut suppi, mida tundsid,
kui kuulsid, mis murdis läbi teadvuse,
kullast südamest leides headuse,
leides selle peatuse, kus peatudes,
veab mu luule, milles kulgev muster,
ära enest tundes, tsipa nuhtles,
kuid taban nukke, nii sõpradel kui vaenlastel,
viimaseid mul pole, pole vaevand eneses,
vaid kirjutades vestetes ja kui keel neil peksleb veel,
siis selgeks igas hetkes teen, mis mind hoiab,
neid uputab selles samas tulva vees, kurba meelt,
hoian ja .....
Õigluse Sõdalane
Adrenaliin, süda pummeldab rinnus,
astub sammu, kõigel vana viis,
ei mingit kindlust, Ei mingit siirust,
enne kui elu lained vastu karisid pildund,
siis kas naeris nuttis või hoopis kiljus,
kõik oli hirmus, tald all joosta litsus,
ei miski õigesti omal kohal peas istund,
soovis siis sõprust au ja kiitust, soovis,
et asjad poleks valu suunda minnud,
kuigi see kõik on mis pani kokku korjama kildu,
isegi kui täiesti segaselt peksnud, vestnud,
kogu südamest, kõik peatükid selgeks tehtud,
seesmisest poeedist, lugedes hooliklat iga sõna,
ikka toimib, koostis on hõrk vanaem .....
Ka see
Igavene, kaduv kui virvendav silmapete,
lihtsameelne, haudun lihtsa meetme,
kirjad teele, neile, kes hindavad hetke,
heidan ette, siirus südames ainus reegel,
vabaduse poole, kandes tundeid millel koorem,
pelgupaik on remondi ootel, rohked ohked,
enne kui kohale jõudsid oli pool koolend,
ületamas norme, kõnes avar, kõrvetamas tonte,
vastandub luules, karastub julges, muusikast sai..
mu unelm, igat sõda südamest välja lugend,
pead murdes, tean, et hull mees, avameelselt suhtleb,
tabas end ja nuhtles, selgroogu õgvendamas,
aastakümmnetest mis riimid paberile põletavad
ka .....
Keegi muu
Nõnda enesekeskne, nõnda endast vaid vestlen,
Kõla on nii veider, iga tunne kui piits peksleb,
nähes vaevu enda jalge ette, tajun vaid meelepetteid,
Kõikjal, kuhu kõndinud, näen vaid mandunuid- kes ei õppinud,
Kes omades jalgades on nördinud, teadvus röövitud,
headus külge poogitud, vaid siis kui sa vabaduse poole röökinud,
Vaeva sunnitud nägema,pidid terve elu näitlema, saanud sinuks mask...
Tõestama, ei võetud sind samas, lahtisel haaval, sahtlis peidetud draamas,
keegi ei kuulanud, need kes olid..endale targutamise vaid lubanud,
Järgnemas vale-õpetlase juhatust .....