Kes hommikuti külas käib see asjatult ei longi ja teadma peab param-param et selleks hommik ongi!
nüüd olen siin ja lausun kuis tuul et mädanen põlen ja pudenen koost ma nutan ja keerutan õnne hoost olen miski kuid ei tunne kinnitun taas põhja
tundmatuselävel teadmatuse järel olematusse ilma leidmata linna peidetud vastused kel julgust on minna
Üksi, mõttes olen. Kõikjal on inimesed-, räägivad valjul häälel, naeravad-, teadmata, mis tuleb...
Igal hommikul on rahu Päeva ärevus ära mahub Õhtud veninud,pikemad Öötunnid- rampväsinud...
Maailma süda valutab otsib armastust Kui meri ta praegu vahutab ja kaljusein on must Nii palju valu korraga poeb maailma südame Kas keegi oskab aimata kaua hinges püsime?
Kes küll juhib pöörast maailma Kaua saladus veel see
Vahel on lihtsalt kuulajat vaja, niikuinii ise pead otsima raja! Vahel su süda ka pisaraid valab... Ei keegi pea teadma, mida sa vajad!