Sõnale tibu leiti 61 luuletust
Viimased noodid
Tumm ajavaos tuhmund vestibüül
Torkavjäised linad hingeta voodil
Kajav vaikus kui üksik etüüd
Vana pehkinud klaveri viimased noodid
Pagenud kaosest viimnegi hing
Taas vaiki on jäänud armulossi saalid
Ajaga kaasas käind nukruse ving
Saadab iga viimast silma seinamaalil
Viimased noodid
Igas reas
Nii loodi
Et tulema peab
Selle aasta essa lumi
Eile lõpuks sadas lund
millest näinud und
essa kord see aasta
ja polnudki vihma - saasta;
ilmataadil kusehäda läbi
mille üle tundnud häbi
et suvel seda alla
soristas
nüüd sügisel mahedusega leevendas;
isegi pajutibud juba lahti
pidanud ka ma rohelusele vahti
mille pungad lehtpuudel olemas
nagu uus kevad algamas;
AHHHA - aga vat tali tuleb
kevadelootus ullikestel sureb
sest essa lumi maas
sellega olin seda lullat alustamas;
FAKT: vihm on kui kusi
ning ka muud nähud on täis üllatusi
nt. kui helbed maha sajavad
siis inglid ilmataadiga pihku taovad;
v .....
Ole särav
Veidike tibutab vihma,
lehti veel puuoksalt langeb,
tuuleiil toomas on siia
hetki, mis külmad ja karged.
Värvid kõik kadumas vaikselt,
masendus võtmas on maad,
loodusel olla nüüd laskem,
sära enda seest leidma pead taas.
Ole särav kui hommikupäike,
veel soojem kui suvine tuul,
nii maailma süttimas väike
rõõmuleek, mis varsti on suur.
- Tarmo Selter -
2022
Sügis kolab ringi
Sügis tallab mööda metsaradu,
korvi korjab seeni ilusaid,
kärbseseened jätab kaugel maha,
korvis kohta pole mürgistel.
Sügis kummikutes sohu astub,
jõhvikad ja pohlad meelitavad seal,
kuigi kummikutes vesi lirtsub,
tasakaal tal püsib mätta peal.
Sügis pähklipuul pähklitega mängib,
orav pessa pähkleid veeretab,
vinge tuul ladvaokstel kiigub,
pilvist vihma alla tibutab.
Sügis aias uitab ringi,
järelkärus küpseid õunu veab,
aidauksel vahib ringi,
saak salvedesse saama peab.
Nõnda sügis tuulab mööda ilma,
kolab aias, metsas, mere peal,
tahab jääd .....
Elu õpetab
Varsti peab arvestama, et kõik on selgeltnägijad ja kõik
hakkab välja kooruma nagu munast kooruvad tibud,
prõksutades oma koore lahti,
tõde paisub ja paisub nagu maisitera,
mis enam ei kannata kuumuse käes vedeleda.
Ma suren taas,
Sinuga koos
suren taas.
Surma pole olemas,
kuidas muidu ma endiselt elus oleksin?
Teades, mida kõike ma läbi olen elanud,
nüüd ma usun asjadesse,
mida ma ei arvanud, et võivad kunagi nii tõesed olla, aga
nagu öeldakse, elu õpetab.
Elu õpetab ennast ise
ja surm õpetab elu märkama.
Ei saa sotti
Ma ei saa nüüd sellest sotti,
miks mu tuju muutus äkki,
nii-kui välja pistsin nina,
hakkas vihma tibutama.
Ma ei saa nüüd sellest sotti,
miks mu tuju muutus äkki,
hakkasin ületama teed,
valgusfoor mul näitas punast keelt.
Ma ei saa nüüd sellest sotti,
miks mu tuju muutus äkki,
otse risti minu eest,
jooksis must kass üle tee.
Ma ei saa nüüd sellest sotti,
miks mu tuju muutus äkki,
kannalt ringi keerasin,
kodupoole vudisin.
Ma ei saa nüüd sellest sotti,
miks mu tuju muutus äkki,
kodu-uksest sisse sain,
vihm jäi üle jalamaid.
Rohkem kevadet
Pesitsusaeg on käes
ja avanaevad lilled terves väes
tuleb uus soojalaine
aga mehele on tõeline õieke naine;
seega ma mõtlesin
kui rohkem silmailu vajasin
et teeks naistevahetust
tooks linnadesse noorust;
lähevad vanad naised kusagile kolkasse
mil tulevad tibukesed minu asulasse
pole soojal ajal midagi teha vanadega
sest on just rohkem kevadet noortega
Valguse varju loovuses
Valguse varju kuldkollane mäng.
Päikese loojangu eel.
Linnuema unelaulu unustavas kõlas.
Puudesalus tibukollases majas päikese pleekinud kaldal.
Malbe tuuleke tansib lehega valssi.
Minu mõtted on laiali viskund.
Vabanev, unustav, unelev hing trotsib elude kindlat progressi.
Moraalne moraalitus boheemlase hing,
pole loodud ratastel käima.
Klaas, müür ega asfalt köites hoia loova loovuse lõputut siugu.
Unelaul
Äiu, äiu, kussu, kussu
kus on rahu, linnuke?
Äiu, äiu, kussu, kussu
valvan sind mu tibuke.
Äiu, äiu, kussu, kussu
kurb on täna kevade.
Äiu, äiu, kussu, kussu
rindel sinu isake.
Äiu, äiu, kussu, kussu
kaitseb sind mu rinnake.
Äiu, äiu, kussu, kussu
kuskil paistab tuluke.
Äiu, äiu, kussu, kussu
kodu on nii kaugeke.
Äiu äiu, kussu, kussu
kutsub sind su vennake.
Äiu, äiu, kussu, kussu
laugudele langeb uneke.
Äiu, äiu, kussu, kussu
paljud jäänudki on päris unele...
Särav isadepäev
Taevas särama lõi täna
ja päev muutus elavaks
pilvede alla ei mahtunud ära
vihm,mis muidu tibutas
Norus peaga lillekene
avas oma nupukese
imelisel päeval ta
tahtis jälle õitseda
Mis võiks öelda isa süda
mida tunda täna ta
kõik rõõmud kogutud
päeva sisse
Oh,mis rõõm on kinkida!
Isake!
See päev on Sulle,
võta vastu,armastan!
Põselt püüan pisara...
Kukk ja kana
Kana kaagutab
Kukk koogutab
Kana hakkab munele
Kukk poeb peitu õrrele
Kana muneb neli muna
Kukk nüüd kirema on visa
Kana oma kõhu alla
peidab neli munakest
Õrrelt aga lendab õhku
Kuke neli sulekest
Tähtsust täis on Kukepeedu
peas tal hari punane
Ära oodata ei jõua
millal koorub tibuke
Igavesti hingede armastuse rotatsioonis
Su sõnad toovad mind endasse
Vaatama pikalt ja selgelt
Kus radu mööda olen käinud
Kas midagi on helget?
Või on seal asju,
mida ei taha näha ega kuulda..
Mida peidan enda eest oma mõistuse
Plokkide varju..
Ja pärast öös, iseenda unes ma karjun…
Appi..appi, mis toimub mu sees
Kas olen see taevane mina
Kus on see tunne, kus oled Sina?
Kus oled sina mu päris kallis
hinge soojuse sära
Kus oled sina, minu südame avatud värav`?
Ma tean et sa otsid
Kuidas leida tee mu juurde
Nagu minagi, tulen kinsosaali suurde
Kus vaatame filmi elust
Mis olnud ja oli
Kus kohas ol .....
Martin Müürsepp
Eesti kossuäss on veel noor
mängib nii, et mürtsub maakoor
enne karjääri lõpetamist
töötab endiselt ta vaist;
järgmise trenni ajal
tuli õpilasi juurde uuel hooajal
kohal kossu harrastajaid erinevaid
neid igas eas ja huvitavaid;
üks tibukebe istub kossu peal
kes pealu kinni seob seal
Martin seda naist vaatas
ja hiljem palli haaras;
surus palli näkku ja nuusutas
kohta, kus tibi istealust toetas
sai higise vitu aroomi ninna
ja otsustas palliga koju minna;
mehest vahest ongi rõvedad
nende viise naisi leida on sõgedad
uueks mõrsjaks Reaba Aabna
on õnnelik .....