Sõnale toeks leiti 58 luuletust
Elutõde
Ma ei talu seda maailma, neid pingeid
See hävitab kõik, mu viimsegi hinge
Unistused võimsad, ilusad ja suured
Kuskil maailma otsas nende juured
Pole jõudu
Olen täiesti nõutu
Nurka surutud - murest murtud
Kui vaja, pole kedagi
Ütlevad " Pole su elul häda midagi "
Nad ei tea minust kogu tõde
Ütlevad lihtsalt, et ma veidi peast sõge
Keeravad pehmelt öeldes selja
Hiljem mõtlevad - miks hääbun, inimesi pelgan
Ma ei salli valet, vassimist, valskust
Inimeste osas ei kaota valvsust
Andes endast kogu väest kõik
Vedades eluga agaralt köit
Ometi ei vii pingut .....
Elu mõte..
Ma aru sain
et elul ongi mõte..
on üks idee ja siht ja käik ja kulg..
see väga keeruline,
kõigile ei sobi
ja tundsin kohe
see miski ongi mõeldud mulle toeks
justnagu valgus laskuks ainult minu peale,
ma tahtsin, mõttetused et mu elust kaoks
muu pööbel nõnda labaseks siis muutus
ei enam aega raiska nende jaoks..
ja kogemata sain siis pinnu näppu..
see oli esmaspäeval, minu meelest vist
nüüd ainult näpule ma mõtlen,
(on nii õudsalt valus)
jah, raske mõtlejale kanda tema rist..
Ema
Ema on see, kes on alati toeks,
vaikselt, nii salaja mõtteid Sul loeb.
Õhtul sooja kalliga Sind unele saadab,
hommikul taas need kallid Sul kaasas.
Ta ei riidle, kui pahandust teed,
paneb ümber Sul käed, on pärlitest need.
Ta toetab, kui mure hinge sul matab,
Ema armastus suur Sind alati katab.
Kas on olemas...
Kas on olemas sõpru,
Keda kasutatakse?
Kas on olemas sõber,
ilma vigadeta?
Kas on olemas pahandust,
mis lõppeb heaga?
Kas on olemas koera,
ilma sõbrata?
Ära hülga sõpra,
kui ta hädas.
Ole talle toeks,
heas ja halvas.
Igaüks vajab kedagi,
kelle najal nutta.
Ta loodab, et tal keegi,
kellele mure jätta.
Sõprus ei piira vanust
vaid kurbust.
Kui keegi pole piisavalt tugev,
see on andeks antav.
Sa olla võid sõber vanemaga
või mõne nooremaga.
Kasvõi pikemaga
või lühemaga.
Pole olemas sõpra,
kes hülgab.
On olemas vaenlane,
kes vihkab.
Sõbr .....
Sõprus
Kas on olemas sõpru,
kes meid ei kasuta?
Kas on olemas sõber,
ilma vigadeta?
Kas on olemas pahandust,
ilma tagajärjeta?
Kas on olemas koera
ilma sõbrata?
Ära hülga sõpra,
kui ta hädas.
Ole talle toeks,
nii heas kui halvas.
Ole negatiivne
või positiivne.
Ole sa kolmeline
või siis viieline.
Sõpru sa vajad
nii et kajab.
Sõber sind aitab,
kui on raske
Lõbus tuju siis
ja imeilus viis.
Sõbrad sul olemas,
kui neid vajad.
Sõber sind näeb,
kui mure vaevab.
Räägi talle südamest
sa usaldada, ei saa teist.
Ära tee sääsest elavanti
ega suumis .....
müürilill
kas ma olen müürilill
valedele toeks
kes su lossiaias
sajatuhandeni loeks
ootaks kuni
postitantsu-preilid
ära kaed
püherdad kõik põrandad
lupjad lõbulaed
tahad – avan sulle
õie elu saladusi
kaetud köiearmid
kiviseina palavusi
pindudega paistetanud
kohmetanud käsi
oma ilu eest
mis iial
võitlemast ei väsi
viitan sulle kohta
kus ma eile murdusin
kõveraks ja kägarasse
pooleks kurdusin
kuid ei näita
napi silmapiiri
ainsat ust
mille kaudu
ühel päeval
kohtan võimalust
Sanya
Maailm täna
Kui palju on neid, kes koos voodisse heita tahaks,
Kui vähe on neid, kel koos on ärgata soov
Kui palju on neid, kes tühjust ei pane pahaks,
Kui vähe on neid, kellel hinge sa avada tahaks
Kui palju on neid, kelle õõnes hing haiget vaid toob.
Kui palju on neid, kelle sõnad üldse ei loe,
Kui vähe on neid, kelle ebaõnn läheb korda,
Tal ulatad käe, mis on alati abiks ja soe!
Kui vähe on neid, kellel tahame olla toeks!
Kui vähe on neid, kelle kaissu me hommikul poeks.
Mööda tormates linnades näeme vaid miljon kehi,
Ja et peatuda korraks, silma vaadata, aega pole!
Kui .....
Unistaja
Ma võin olla unistaja
aga vähemalt oskan ma unistada
võin minna teisse maailma
maailma, kus alati paistab päike
Kuigi oma olen lihtsalt inimene
oskan ma unistada, olla inimene
kes sõidab kiirteel oma unistusse
Kord see kõik saab tõeks
Ma olen lihtsalt inimene,
inimene kes unistab.
Lõpuks ma saan kõik mis
mis oli mu unistuses
Te kõik kes te minusse ei uskunud
te näete,TE NÄETE
ma ei olnud lihtsalt unistaja
vaid tegutseja
Uskuge mind unistused,
saavad tõeks
Õnnelik lõpp on olemas,
kui sa seda usud
Lootus
pimeduse varjud minust mööda hiilivad
kas on see pelgalt ettekujutus-meelepete
või minu suurimad hirmud mis tõeks saada võivad
oma samme ma aeglustan ja vaatan seljataha
kuid vaid märg asfaldi peegeldus jääb minust maha
püüan säilitada selget mõistust ja sammuda edasi
ent tundmatu jõud mu sees sunnib mind minema tagasi
sügiseste puudeokste sahin ja petliku tuule kohin
ei lase mul mõelda,kuidas üldse siia tulin
mitte ühtegi hingelist ei möödu mu teelt
kas olen jäetud siia üksi või tuleb ikka keegi veel
hingematvalt kaunis taevas ja päikese soojus mu põs .....
Kes mind armastab
Kes mind söödab,
kes mind joodab,
kes mulle õnnelikku lapsepõlve loodab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!
Kes mind aitab,
kes mind paitab,
kes mulle igasugu mänguasju näitab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!
Kes mind hoiab,
kes see opa võtab,
kas minu juurde ikka jooksujalu tõttab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!
Kes mulle laulab,
kes paneb sängi,
kes mulle lõõtsapillil tantsuviisi mängib?
See on minu emme .....
Nimetu
Juba mitu aega tahaks muuta oma nime,
seinte peale kratsida või puusse lõikuda…
Grafitina pritsuda, kui väljas kotipime,
olematult kaljunukilt alla hõikuda…
Veel tahaks hüpata su voodil, pillutada patju,
panna MP mängima su elevandikõrvus –
mis küll ei taba rütmi, aga mille kohta paljud
ütleksid, et see on tõesti tase suhtlusvõrgus!
Oskad kuulda inimesi – kuulatada tasa,
olla lihtsalt toeks ja mitte lauseid lõpetada…
Palun kuula mind nüüd! Enne kui ma täitsa haihtun…
Saaksid mulle äkki taeva tähti õpetada?
/Mari*Uri/
Isekas Sisik
Olen igavus, kes ei hooli kellestki peale enese.
Loodan ikka saada oma tahtmist läbi valede.
Kuid süda nõuab oma.
Ikka loon illusioone tulevikust ja heast elust.
Enamus olendeid käinud läbi tule ja vee, maa ja põrgu,et saavutada rahuldus.
ikka veel käiakse, eneses lootus ja hirm.
Mis parata Isekusega, mis kaasa sündinud.
Võitlused peame maha terve elu, olgugi suured või väikesed.
Kuigi toeks oleme teineteisele harva-seegi ime.
Isekus meis raiub maha südametunnistuse ja elu moraali.
Meis ikka veel on midagi, mis teeb meist kellegi...
Ikkagi on midagi!
elu on surm ja surm on elu
Keeran elule selja ma
tahan ära minna ma ka
sest elu on raske
ja surm on kerge
ma ei taha enam elada
ja seda rasket kooremat kanda
ma tahan minna
kuhugi kaugele linna,
mis seitsme maa ja mere taga,
kus elu on kerge
ja surm hoopis raskem
kui surm on tõesti see
see unenägude tee
kui tõesti uinudes sureme
ja surres lihtsalt uinume
kui surres näeme und
ja unes näeme surma
siis tahan ma surra
ja mitte kunagi tagasi tulla
sest uni on kerge
ja elu on raskem
elus peab tegema valikuid
unes aga teed mida õigeks pead
unes näed neid keda tahad
elus .....
Võta seegi...
Palusin, et laseksid end lõplikumalt lahti
Kinni hoidsid südamest, kui andsin sõbrakäe
Solvusid ja arvasid, et kohtlen sind kui prahti
Nägin lihtsalt venda sinus- meest ma seal ei näe
Tunnetasin pisaraid, kui peitsid omi silmi
Haiget said. Ma tean, et sõnad südamesse lõid
Olid toeks, kui nägin selges taevas musti pilvi
Nendestki kõik tähed mulle rõõmuks alla tõid
Tänutunne oli, on ja jääb, kuid miskit puudu
Ilmselt olid minu jaoks sa lihtsalt liiga hea
Mul on vähe anda, võta seegi- sõbra truudus
Küsid, mida otsin? Kui ma isegi vaid teaks...
(Heliriin Pu .....