Sõnale tolm leiti 155 luuletust
Olles teel...
Olles kuskile teel,
ei märka me ümber, mis toimub,
sihti otsime veel,
kuigi möödunud see elutolmus,
maha jäänud on kõik,
mida hoidsime lähedal vaid,
oli meie jaoks võit
Saada uuele teele, kui sai...
Oli kõik see, mis jäi
kaugele tähtede poole,
siiski oleme vaid
maailmas üksteise hooles,
mida hoiame veel,
seal vaid mälestused mineviku teel,
üksindusse ka jääme
kuigi arvamuselt seltskonnas me...
Vaata tähtede poole,
ehk kuugi valgustab Sinu teed,
päikesest leiad hoole
kuigi pilved näivad varjavat veel
Sinu rada, mis nüüd
on vaid eesmärgiks kuni ei .....
Andsin Stalinile lõuga
Rändasin ajast tagasi
kaasas sini - must - valge lipp
tahtsin kaitsta meie inimesi
ajamasin on minu nipp;
leidsin mägede poja kabinetis
lükkan käised üles
see vuntsidega mees on koletis
õigus ja vabadus ta surma ahvatles;
alustan diktaatori vuntsidest
raseerin selle küüntega maha
sai tunda eestlase rammu mu rusikatest
kuumaks kütsin kommunisti naha;
andsin Stalinile lõuga
kabinetis lendas veri, tuhk ja tolm
NSVL sai pika puuga
elagu Eesti Vabariik, 103!
Nad ei armasta sind
Nad ei armasta sind,
tunded mida ei tagasta hing,
Kuulen kuidas vaid sulgub ring,
Tuul tolmu puhkus siit,
Segadustes valikud lukustusid,
Untsu läinud iga kustunud riim,
Tundmatu nägu lisaks uskumatu piin,
Süda murdus, kildudena maha kukkusid,
Lõpuks iga petisega juhtub nii,
Sõnum on prohvetlik, nähes su olemist,
koorus kaunist viljast vaid koletis,
teid justkui tehasel liinil toodeti,
pole erinevust, hõimulikult kõik tehtud,
eksi suunas, pead murdmas, vanaduses nutmas,
süda iial sees puhka, keegi tegelt ei kuuland,
nooruse olid valesse kohta suunand,
kuigi pere ja l .....
Maski beebid
Loovus pole mõeldav, seda tohterdamata haava põetan,
vahest lõikan kui kõlan õelalt, kuid tõsiselt mind ei võeta,
enne kui neile selle irve näkku olen kõrvetand, põlvi,
iial ei kõverda, sõber sa, ma muust ei mõtle ka,
maailma parandamas sõna sõna haaval, indiviidi revolutsiooni,
endas kavandamas, poeeti südames iga tähe nahal avastamas,
kui kukud polnud ma parastamas, kui hukkud vannun, et
pole ma naeratamas, vaevamas end vabast, kaevamas,
et päästa mu rahvas, kuid mis see soov sind aidata maksab?
kui tõde vähesed kuulata jaksand, solvavad mu unistusi,
edasi sel .....
Kuu varjus
Judinad, kui tulistan, muusika, mida igavesti võiksin kõvemaks kruttida,
juhtimas fookust, kuulsid sa hookus pookust, nõidus mis päästis mind kokku jooksust,
vaevu korduv, laenuks taeva tolmu, saatmas voolu, kasvab ootus, leida moodust,
naasta kus midagi muud polnud, vaid see jumalik, lubab mind, kui anuma puhtaks riimisin,
luhta siin, läinud ükski stiil, müüdiks hirm, süüdi sind, lavastati, vabaks lasin, et poleks masin,
riimide vabrik, südamega ühes taktis, pakkind ta lüürilisse mundrisse ja sulle andsin,
sa tasaselt tantsid, ma katsun täna pähe jätta maski, mitte ol .....
lase mul minna
lase mul minna,
kas pole ma piisavalt kannatanud
lase mul minna
sinna
kus paraneksid mu valud
kus ööminutid mööduksid uinudes
mit´su draamakeeristes suigudes
lihtsalt, palun
lase mul minna
enne kui syda mul tolmuks kuivub veel
siis lase mul minna
ja leia uus syda, keda purustada
neid sydameid palju on su teel
olgu sul vähemalt valutu
-Reijo Roos-
25.1.2020
Baktun
Raugeb mu laulev; kannad kokku, kulpi Aule;
vaatlen ja kahtlen; vahele ei sega; kui maadleb;
hirmus, seda mina ta toidab; kujutlustega hoiab;
nii kaval; nii osav; et see rahuldab teda;paistab terav;
oma hääle kõlas kadunud; ennast petab; kui lakamatult vestab;
korrutades möödanikku; Söör, sa oled kadunud tagumikku;
öelda vahest sooviks; kuid juba natukene kõrgemast toonist;
see enest kaitsev meel loeb joonist; kui lekkiva kerega laev näeb tormist;
seirates; eirab mind sealt lagunevast tornist; näpuga näidates;
kuidas saaksin öelda, sellele "Härrale", teadmised .....
Kõik on üksi-vähemalt pole selles ma üksi
Lõputu potentsiaal; lõhutud kildudeks vaas; kokku korjan kõik killud maast;
Öelge teie mulle üks kordki; mis nüüd saab; mootorit kokku jooksutand;
üksik rahvast täis inimväli ulatumas nii kaugele kui taeva kaar; näeb silma paar;
raisatud aastad; ilma ühegi viljata; hoian sõnu lihtsana; päevani mil talt kirja saan;
kingin talle potensiaali-portselani-et uuesti ebakindlana võiks mind maha pillata;
õnneks pole see miskit uut; kaksteist aastat hoides nägu naeratamas- õnnetult;
lohutus sõbra suust; paistab, et see mis mind vastu kaljusid lainetega paiskab:
On lõputu; e .....
Detailemotsioonide ohtlikkusest
Sellised lihtsad argised detailid
nagu voodi all luusiv tolmurull
sinine froteerätik
või murtud nurgaga ärtu emand
võivad äratada tohutu hulga
tundeid ja mälestusi
panna südame puperdama
või tuua näole totaka naeratuse
Nüüd mõtelgem selle peale
kui palju neid ilusvalusaid
asju ja maitseid ja aroome
me ümber on
Ja kui kõigisse nendesse detailidesse
unelema laskuda
on oht paralleelreaalsusesse uppuda
Elada detailemotsioonides on sama hull
kui võtta nõelatorget surmatõvena
tähtede kaugustes
tähtede kaugustes -
järjekordne
süda ühest
sädemest sünnib.
tähtede kaugustes -
harukordne
inimhing
ajas püsib
elupäevi
vajades küsib.
tähtede kaugustes -
mitmekordne
komeedi igatsuse
eredalt valus helk
leegiks lahvatab
plahvatab - tolmuks
galaktikas jahvatab
end.
universumi kaugustes -
mälestuste täheks...
koguned läbi inimeste armastuse.
uus ajastu
ja kord hääbub maailmas naer
pole enam kellas teratki liiva
saab ümber igaveseks inimkonna aeg
kasvab meile kõigile inglitiivad.
millel nimeks oli meie kodu
saab nüüd vaid ajaloo tolmuks
hetkega inimeste olemasolu
mälestusi mida loonud aastasadu.
meist sai maailma algus
meist sai lõpp ja kadu
kutsub eredalt valgus
koostama uusi radu
tähtedena alla hingede sadu
oleme uude ajastusse kandnud
edasi oma meenutuste ladu.
teine reaalsus
teine maailm
taasünni hingus
avaneb silm
universumi eluloo film.
must sall
võtsid kätte musta salli
kinni sidusid mul silmad
küsides kas on ikka pime
küsides kes annab kalli
kes teeb soojaks ilmad
on armastus suurim ime?
keerutasid mind veidi ringi
öeldes siis tule otsi üles
leidsin sind ootamas pingil
mida olin kandnud enda süles
kulutanud tolmuks eluteel kingi
ripuvad räsitud tallad küljes
ei liimi neid ilus sõna süljes
mis tulnud suust imelisel inglil.
läbi tule ja jää paljajalu
su järele ma siiski tuleks
võtan omaks peksu ning valu
siiski oma südant ei suleks
edasi talu.. armastust palu
viimaks keegi ka kuuleks
pole li .....
depressiooni org
seljakotis rõhub raskust depressioon
südames kasvav tunnete segune äng
kattev udu - on üksildusest visioon
unest tühjaks jäänud keha ja säng.
Ees ootamas mind taas kannatuste org
tundmatuses mu ees rajad mida ei tea
verist naeru karjub õõvastavalt ronk
surmapilk silmis - lendas ta üle pea.
korraks peatusin vuliseva jõe ees
küsis kella nahata ja lihata skelett
mustast mürgist auras hingetu mees
maitse mu pisaratest koosnevat vett.
liblikas säras siinses ilmas värvi
ehk ei unustata maailmas milles päev ülal
tullakse otsingutel laevaga järgi
enne kui lase .....
bussi oodates
ma ootasin peatuses bussi kuid
seda ei paistvat tulevat veel
möödus päevi, nädalaid ja kuid
lumiseks tolmuks härmatusid teed.
viimaks mingi tuli numbrit polnud
porises et on elu - surma ekspress
kuid nii kiiret mul ka ei olnud
saatsin temaga ära paki milles stress.
aega päikesekell osadena jaotas
kuniks kiirtest joonistus linnaliin
enda sisse mind tühjuseks kaotas
jäljed sulamas asfaldiga üheks siin...
hing kruusast... süda savisest liivast.
õhtu hämardudes
tänavad muutuvud inimtühjaks õhtu hämardudes
maad katmas nutvalt üksilduse vaikne vaikus
taevasse igaviku täheks unistuse kaugenedes
tuul akna taga sujuvalt igatsuseks vaibub.
mõttega mõttetult voodil tülpinult lebad
veel ei kustuta nööriga kollase kuu tuld
mälestuste riiulitele tolmuks end elad
leidmata jäänud hinges peidus olev kuld.
süütad rõdul viimase sigareti imelises öös
puhud õhku haihtumiseks pahvaku ringe
sulanduvad uneks probleemid elus ja töös
valged linade vahel uniselt pinged
kaovad olematuks idüllilises südamelöögis
valvab tänagi me .....
liivakell
elu teerajad olematuks kulutanud kingad
edasise jäänud aja pead läbima paljajalu
eilne saanud tolmuks mida sisse hingad
väikesed kivid põhjustavad hirmsat valu
kui astud puruks neid oma talla all.
tilgatumaks joodud allikaveest lähker
räbalaiks kantud hinge ümbritsevad riided
unetult lahtise tähistaeva all vähkred
pingete põhjustatud vaimse vaesuse käes piinled.
ainsa küsimusena peas tüütu kärbsena tiirleb
kas olen oma varjust üle hüpates siis parem
pilk igatsevalt möödanikus igatsust piidleb
lootes kogeda veel õnne olemasolu nagu varem.
elu teeraj .....