Sõnale unelm leiti 87 luuletust
Talv
Kui talv tuleb meile, siis säravad tulid,
ja päikese käes sädeleb lumi,
loodus on tardunud, oodates imet,
metsas ei kuulnud loomi ja linde…
Kõik vaikne… kuulda vaid tuiskute ulgu,
nad räägivad mulle kaunist lugu…
Sel ajal võib ärgata nõiduslik jõud,
mis kütkestab pilku ja iluga võlub ...
Talv, nagu ingel, on säravas riides,
ja lume valgedus on ümberringi!
Valged on linnad, põllud ning laaned...
helged ka unelmad ja mõttekaared…
Siin lumemetsas nauding elab,
ja talv minu saatusse suurt õnne põimib.
Siit leidsin ma muusat, innustust, ilu,
Südam .....
Kokku-lahku
Vahel tunnen end, kui tantsiks Sinuga taevas
Seejärel kukun valusalt maha.
Ent uuesti ja uuesti oleme koos,
kuid siiski, tunne on üksik.
Mõtlen, et miski ei taasta seda unelmat,
mis kord oli nii suur ja kustumatu
On nüüd nii tuhm ja kõle
Nagu unustusse vajunud tuulelohe,
millese on näritud, üks kole lõhe...
Mu suur soov oleks, et austusega astuksime edasi oma teile
Astuksime uusimaid radu, jätaksime jälgi kustumatuid
Võtaksime elult kõik mis võtta annab.
Ja oleksime Õnnelikud, nagu me loodud olimegi. -Janek V.
Pillimehe naine
Pillimehe naine ei saa iial tantsida -
tema võib vaid kohvi-koogi vahet vantsida.
Pillimehe pruut ei saagi öösel magada
ja päeval tuleb kallimale rahu tagada.
Meremehe naine ei saa pilvi vahtida -
vaja lasteaia-kooli kohti jahtida,
kirjaniku kombel postikaste sobrada
ja majakate valgel mööda randu kobada.
Sõdurpoisi naine ei saa iial istuda -
muidu võivad jalad kogemata ristuda,
kui kureparved juhuslikult mööda sõuavad,
enne kui kõik laigulised koju jõuavad.
Presidendi proua ei saa iial töötada -
aega tarvis kleite allapoole vöötada,
pottidega-pannidega kõ .....
Mida teha siis, kui sinu tulevik on tume,
siis, kui mingit roosat unelmat sul lihtsalt enam pole,
siis, kui juhe täiega on puntraks keerdund kokku,
tahaks tühjaks röökida end, hüüda miskit roppu...
Suitsuotsa süüdates ma rapsin vettind tikku,
üheotsapileti siis ostan minevikku.
Möödanikus püherdades ongi täitsa mõnus,
kuramuse tore tundub noorusaja võlu!
Endale ma kinnitan, et rohelisem rohi
lõhnas hulga helgemalt ja asju, mida tohib
öelda või siis mõelda, oli selles ajas rohkem,
ja et justkui saatuski mind viisakamalt kohtles...
Praeguseks on jäänud ainult me .....
Oma mõtetes !
See maailm silmale nii võõras näib
kõik helid ja hääled- nagu noad teravalt mu kõrvust läbi käib.
Iga keharakk end justkui halvatuna tunneb,
tahaks pääseda sellest valusast tundest.
Mõistus mängib trikke,
pannes uskuma asju,mis ei eksisteeri.
Veelgi rohkem tegema tegusi,
millest keegi ei hooli.
See unelm,millest unistanud
igakorraga ainult unenäoks ilusaks jääb.
Nii panengi pea padjale
ja igavesse unne jään.
Otse südamest
Sa oled mu unelm,
mu fantaasia,
oled mu arm,
mu kallis kaasa.
Sa oled mu soovid,
mu unenägu,
oled mu lootus,
mu ilus kaisukaru.
Ma Armastan sind
ja olen sulle truu.
Ma olen kõik, mida vajad,
sinu jaoks toon taevast alla
selle ilusa Kuu.
Tahan olla sinuga,
Armastada sind.
Tahan olla koos sinuga
vaba, kui lind.
Sinust on saanud põhjus,
mille nimel elada.
Uue elu ilus algus
Jah-see oled Sina!
11.12.2007
Muinasjutuline surm
Sel jöulisel tumedal ööl- sa tulid ja suudlesid mind.. su armastust oli igalpool- kui vastu suudlesin sind.
Sel jöulisel tumedal ööl- haarasid mu kätest ja embasid.. sa mulle kui hapnik,mida hingad- taas mind enda poole tömbasid..
Sa surusid mind vastu sulepatja- samas hellalt paitades mu huuli.. mulle tundus justkui sattunud ma hätta- kui tundsin südametukseid suuri..
Mu süda oli kui kivistunud soojus- Ta vaevu vaevu veel jutustas minuga.. ma nägin kuis päike veel loojus- kuid loojus see vist koos sinuga..?
Mulle arusaamatuks jäi köik- Läksid sina vöi läinud ol .....
Üle saand !
1) Üle mere puhub tuul,
ühed sõnad on suul.
Mille päike kaasa võttis,
ning aeg omamoodi sättis.
2) Need sõnad mu suul
viis tormi pilvedest tuul.
Alles jäänud vaid mälestus,
aeg ilusast ja kaunist sinust.
3) Need mälestused neis päevis,
ning kaunid unistused silmis.
Need ilusad tunded südames,
ning unistus sinust purunes.
4) Tundend ning rajad sinust
on kõik väljunud minust.
Kõik need rajad selja taha jäänud,
ning mälestused tuuleke viinud.
5) Nüüd alles on jäänud unelmad,
ja asemele on tulnud kaunid rõõmud.
Nüüd alles on jäänud unistused, .....
Ikarose viimane lend
Unelmisulerüüs kondori uhkuses
hõljub ta südamepäikese poole,
iilidetrompeti kargeimas puhtuses
taevaski puhumas lisa on hoole.
Tõuseb ja tõuseb, kuid muusika üleval
tasaselt sumbub kui eksinud kaja.
Kuumeneb, tuksuvad kiired on põleval
tõrvikul süüdanud ruumi ja aja.
Süttinud sulestik sädeleb leekides,
kokku on kuivanud tiivad ja kere.
Alles jääb putukas, tuliseist tääkidest
puretud, hinge kes kaotan'd ja vere.
Kukub ja kukub ning valule jahutust
otsides raugeb ka kõrguselembus.
Jõuabki sinna, kus lainete vahutus,
kustutav pisaraist merede embus.
Unelmate süles
Minu unelmate mees -
rääkisin sinust silmad vees.
Ma ei tundnudki sind alguses;
polnud näinud, kui nüüd selles valguses.
Seal sa seisid
ja maale reisisid.
Meie pilgud küll kohtusid,
kuid üksteise silmades need kohkusid.
Tajusime üksteise külgetõmmet,
nii vaimset kui füüsilist tõmmet.
Andsime nendele tunnetele voli.
Ainult meie oleme tunnistajateks, mis meiega oli.
Me kütsime teineteist üles
ja ma istusin juba sinu süles -
püksid maas
ning see kõik lõppes taas.
Ei kuulnud me teineteisest kaua,
mis pani mu südamele raske raua.
O .....
Et sul oleks..
"Et sul alati oleks keegi, kellega võid jagada oma rõõme ja muresid".
"Et sul ikka õnnestuks saada just seda, mida juba kaua igatsenud oled.
Et sul oleks palju helgeid unelmaid, mis valgustaksid pimedamaidki päevi."
"Et leiaksid rõõmu, avades oma lemmikraamatu, kuulatades lehtede krabinat ning sõnade vastukaja sinus eneses."
"Et oskaksid näha kevadet- imet, mis alati üllatab rohkem, kui sa oskasid loota."
"Et mõistaksid laste kingitud rõõmu närtsinud võilillekimbust,
pisut lutsitud kommist, maast leitud käbis .....
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis L
Pisarad udus
Kõndides mööda udust rada,
uludes nagu ketis peni.
Haiget südant ei paranda,
ükski hea sõna ega tegu.
Jäädes seisma puu varju,
kuuldes tema lehe sahinat.
Millest ta mõtleb?
Millised on tema tunded?
Pimedaks jäämas on taevas,
tekib paks unelmate udu,
kristall pisarad langemas mööda põski,
tahtmatu soov oleks uinuda uduloori.
Välja kiskuda valu,
rebida südamest killud.
Kõnnin edasi ja edasi,
kuni raugeb mu jõud.
Jääme kokku
Langetab lehti üks närbunud roosiõis
Luuletan elu, et tuju vaid tõuseks sul
Miks sa ei näe..?
Vasaraks valatud kullatud südamed
Tules on hävinud purunend unelmad
Luba, ma jään
Jäätunud liustikul lahknevad eluteed
Kukud, siis tõused, ja jälle kaod jäljetult
Sõnagi jätmata
Põimunud üheks taas seisame silmitsi
Rootsud on keerdunud, lehed kui ristitud
On’s meil nii hea?
Sõrmusi sulatan kitkutud väätidest
Hävivad värvid ja mured kõik tolmudeks
Maailmast sest lahkume
Lase mul jääda su kõrvale; tasa
Hoian ma sind, su pead minu tiivad
Kui vee al .....
SAATUS
Kui suudaks sõnadesse vormida mõtted
ja sinuni suunata need
kuidas saaks endalt vastuse kätte
miks lahku läksid me teed?
tiirlen reaalsuse ja unelma piiril
otsides vastuseid enda jaoks
alles tundusid päikesekiired
kõik ühtlaselt mustana
unustades ju kaotan ma enda
meenutades silme ees piir
kuhu tahan minna ja jõuda
et hajuks hinge avalust pidurdav piin
elu armastust võtab ja annab
tihti ta sisse ei näe
lootust endas ma edasi kannan
vabaks lastes oma unistuste väe
saatus ei lasknud mul olla
masenduses ja üksinda teel
ta hoolis ja lasi sul tulla
ja tõelised tunde .....
....
Sõnu sõlme keerutades vägisi sai loodud
ümmargune õhust kera. Tuulega see lendas
kaugemale postist, kuhu mõte üles poodud.
Sõna kukkus kildudeks, vaid täht jäi iseendaks.
Vihmaga käis paljajalu mööda muru ootus:
alasti ja puutumata kordumatu isend.
Jahedaks läks olemine. Unistustes kootud
rüü ehk toonuks hingesooja. Soov kui olnuks pisem...
Kurvameelselt, õrnal toonil, vaevu kuuldus aime:
õigest-valest, tasakaalust,sellestki, mis näis.
Palju muutus paremaks, vaid tõde nuttis taimes,
millest unelm paljajalu vihmas üle käis.
(Heliriin Puistamaa)
Neljateistkümnes õhtu
Oli üks õhtu, kui sain tunda end
kellegina teiste seas, ümber
inimkond.
Oli üks pilk, mis ahmis inspiratsiooni
lausudes vaid vähetähendavaid
kombinatsioone,
aga kõik oli just nii nagu olema pidigi -
mina siin, tema kõrval, sõnatsi...
enamgi.
Mitte ükski hing ei rikkunud unelmat,
mitte ükski pilk ei mürgitanud
parimat.
Muusika, vein, inimesed tundmatud.
Pilgud, noogutused, kallistused -
unustamatud.
/Kuulates Ruby Frost and Mt. Eden - Oh that I had/
Grita Hunt, 2011.
