Sõnale varav leiti 152 luuletust
kollased kummikud
tõmbame jalga kummikud
hüppame lompidest üle
ei peata meid ummikud
astudes taevatrepist üles.
sammume - sammume seniks kuni
seisame vikerkaare värava taga
värviliselt magus on see uni -
silmad lahti ärkvel ei ma maga.
koputades piilud härjapõlvlast
otsides kellel peaks olema kulda
märkad värvipotiga mängivat last
pistab näppudega võluoad mulda.
kaunistavad sääri armsad kollased kummikud
hüppab plärts- plärtserdades kokku nii teid
vihmast tüdinud inimesed ning pikad ummikud
oodates et me värviks valgusfoore neil neid
punasest - kollasest - rohelis .....
kahekesi lumesajus
seisime kahekesi lumesajus
palgeid suudles kuu sära
maailm unustusse vajus
kadusime unelmatesse ära.
kehakeel kõneles me eest
huuled jäid sõnadest vaiki
parandasid haavad seest
armastades vigu minus kõiki.
las jääb meile see tänav
mälestustesse alatiseks
me armastuse kodu värav
on loodud sinna igaveseks.
pimedad ajad
pimedad tänavad
pimedad on ajad
samad vöötrajad
samad ühesugused -
võõraste väravad
ümbritsevad majad.
millal algab algus
millal tuleb lõpp
puudub ööst valgus
ei kippu ega kõppu.
valdab hetkeline rõõm
arglikult hinges hirm
külma tuule hingesõõm
uniseks kisub inimsilm.
liiga ruttu saabub homme
vajab puhkust elust kurnatud keha
sügisele omapärane komme
tekitada tunde mitte midagi teha.
parimaks sõbraks saab voodi
kuhu embusesse põgened töölt
üüratult pikk uni veab loodi
energia skaala täidab röövides
viimaseid tunde igaviku öölt. .....
Vere karje
Veri mu sees keeb
Mu nahk on diktaator
ja alluvad vereks
Ori tahab välja,
ta tahab vabaks
Mu keha aga plahvatada
(muidu läheb pahaks)
Ära haihtuda,
kosmosesse paiskuda,
linnuteele uhtuda,
killustuda
tükiks
sajaks
Teravik, mu päästeingel,
liha vaostab, keha pingel
Viha vinge valla päästab,
keha lõtv, diktaator kaotab
Kuid depressioonipisikud
nüüd haava ümber tiirlevad,
vargsi sisse hiilivad,
diktaatori mineerivad
- portaal on jäänd ju avatuks,
turvamehed saamatuks
Kuid karje nõudis vabadust!
Kõnnin agooniaväljadele
mälukaarte järgide .....
Sõbrannade värk
Kaks tussi jõivad Calvadossi,
kõrvale sõid kabanossi.
Maailma asju arutasid,
kõik mured lahti harutasid.
Kes jättis maha? Kes jäeti maha?
Kas mann sai eile õhtul taha?
Varavalgeks ,koidikuks
kõik jutud saidki räägitud.
Nüüd süda rõõmus ja hing on kerge,
uus päev paistab palju helgem.
Laguneb koost
Kõik mida tunnen on kurjus mu ümber
Keeldun uskumast hukatust mu ümber
Ei saa usaldada ennast
Ei taha armastada ennast
Põrguväravate ees nüüd seisan
Seisan siin ja ootan
Oma viimast kurja hukatust ootan
Kuid sisse mind ei lasta
Tagasi siit tulen, olgu uus see võimalus minule
Otse pimedast sügavast ma järgnen Sinule
Kuid ei saa Sa usaldada mind
Kuid ei taha Sa armastada mind
Üksinda ja hüljatud nüüd seisan
Seisan siin ja kaotan
Oma lootust, mõistust kaotan
Kuid sisse mind ei lasta
Kõik mida tunnen on armastus, igatsus mu ümber
Keeldun uskumast valu, üks .....
Hingesugulane....
Igatsevad hinged rändavad ajas
Igatsedes.. tühjus ulub tuulena majas
Otsides oodates rändavad ringi
Öiste tulede valgel ootamiseks hiivavad pingi.
Liikudes massides riivavates keha
Tabades tundeid mida nendega teha
Alluda ajatult silmata saatust
Andes kiigata teisele saabuvat vaatust
Inimest täis tänaval puutuvad käed
Nad on su ümber sinus sees ja näed
Õhtul kui väsinult voodile vajud
Oled üksi ja tühjust enda hinges tajud
Avades väravad leidmaks endasse rahu
Olles rännanud tuules läbi tunnete vahu
Anna lootust hingele leidmaks end
Pole asjata üksikuks t .....
Augustipäev Tartus
Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.
Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä'eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.
Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.
Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vap .....
Sinine linn
Ühes kauges sinises linnas,
ümber sinised tänavad.
Looklev kivine rada viib sinna,
kus ees kuldsed väravad.
Kui neist väravaist sisse kord astud
mattub udusse sinine linn...
näe-kaugusest ruttavad vastu
need,kes armastanud on Sind.
Kerge tuuleiil pühib tolmust
kauged kallid mälestused...
Näed taas kōike, mis kunagi olnud
ja ka seda, mis alles tuleb.
Arvasin, et olen
Arvasin, et olen kõike näinud -
põrgu koopaid, taeva väravaid...
Hetk hetke kõrval targemakski läinud,
kui säilitanud silmi säravaid...
Arvasin, et olen kõikjal käinud -
kõndides või joostes, igas võttes...
Ausalt, üllalt avameelne näinud,
jaganud, mis südamel ja mõttes...
Kuni tulid sina. Võtsid käest,
varjutasid, paljastasid kõik...
Sellest päevast peale olen kohal -
ja hoopis elan, hoopis hingan...
Kogu väest.
/Mari*Uri/
Naistepäevaks!
Kaunis aed, kus pattu langemise pärast
Sai armsate trullakate inglite poolt avatud värav
Ja nelja tuule poole läkitati teele - üks paar
Kes tiba hiljem hääletas end reele.
Reel kiskus jutuserva üles kaunis kutsar
Kel nimeks Petsebul ja ta ei olnud tuttav
Nii paar, kes polnud päris ühte verd ja soodu
See tuhmem pool oli kõik võimsa näo järgi loodu.
Kuid teine oli jumalikult kaunis, veetlev, maine
Teda hellitavalt hüüti- esimene Naine!
Aga veel ei olnud päeva ega ööd
Ja mees ei teadnud, mis on üldse tema töö…
Kutsar armas, ülikonnas kallis
peletas k .....
Kes julgeb teotada armastust
Kes julgeb teotada armastust
armastust, mis süütu, naiivne, siiras vaid
Sa teotad ja pilkad kellegi armastust
kuid sa ei tea tema südame tagamaid.
Sa ei tea, mis uksed on avanenud
või mis väravad sulgunud selle armastuse ees
Sa ei tea, mille arvelt on teed tehtud
mida ohverdatud selle armastuse eest.
Sa ütled - ma naeran
puhast armastust leida võib vaid filmis
Kuid möödunud kannatust ja vaeva
ma näen, võib leida ka sinu silmist.
Palun pea vastu!
Mul süda valutab,
pisaraid üles kallutab.
Ma olen mures su pärast,
kas tuled läbi siit väravast.
Kas sa pead ikka vastu,
sest ma usun sinusse,
valguse poole astu,
ühine tagasi meie elusse.
Sa ei tohi veel lahkuda,
see ei saaks mu pähe mahtuda.
Palun ava oma silmad,
ja too tagasi head ilmad.
Ma armusin su silmadesse
Tükike taevast vihmailmadesse
Ja kui nad päikses säravad
kui kosmilised täheväravad.
Ma armusin su naeru
Ilus, vaikne, kuulda vaevu
Kuid ta oli ikka seal
Suul ja südames, ma tean.
Ma armusin su tantsu
Nagu Laintes õõtsuv
Habras Meduus
Graatsiline ja kutsuv
Su vastupandamatu embus
Mõõtmatu energialaeng
Mind tõstis maa pealt lendu
Nagu kuumaõhulaev.
Ma armusin su huuli
Segamini kõik mu meeled
Ja su mesimagus suudlus
Alla viis mu keele
Ma armusin su rõõmu
Kui loodus sind teretas
Tahaks neelata veel sõõmu
Sellest püha k .....
KAOTUS
LUIGED ON LENNANUD ÄRA
LEHESAHIN MU JALGADE ALL
TAAMAL PUNETAB PÄIKESEVÄRAV
KUID MAAILM TUNDUB NII HALL
ISTUN PINGILE OOTAMA IMET
MÕTTED KEERLEVAD MÖÖDUNU SEES
VAID SOSINAL ÜTLEN SU NIME
TUUL PILLUTAB LEHTI MU EES
SULEN SILMAD JA OOTAN SIND ÜHA
HETKEKS TUNNEN SU SUUDLUSE MAIKU
AEG SESKUB - NII HABRAS, NII PÜHA
KURB IGATSUS HINGES MUL KAIKUB
MINNA RASKEMGI VEEL ON KUI TULLA
TUHAURN MINU PIHKUDE VAHEL
LUMELIBLIKAD KATNUD ON MULLA
SUUR ARMASTUS KATKES MEIL KAHEL